Raamatukoi lugemislood

  Lugesin mõni aeg tagasi Tan Twan Engi Uste maja . Lugu räägib sellest, kuidas William Somerset Maugham külastab ühte perekonda Malaisias, saab sealt loomingulise kriisi ajal inspiratsiooni ja kirjutab "Kasuariinipuu". See äratas huvi. Ma ei ole seni mitte ühtegi Somerset Maughami raamatut lugenud. Olen juhtunud põgusalt vaatama mõnda tema teose põhjal tehtud filmi ja need ei ole minus midagi tekitanud. Võib-olla ei ole ma lihtsalt piisavalt keskendunult jälginud, aga mul on olnud eelarvamus, et tegemist on magusavõitu kraamiga, mis mulle ei sobi. Siit jälle moraal: eelarvamused on kiired tekkima ja aeglased ära kaduma. Ja niimoodi võime ennast paljust väärtuslikust ilma jätta.  "Kasuariinipuu" puhul on tegemist novellikoguga. See on jälle omamoodi teistsugune lugemiskogemus. Kui romaan on lugu, kus võib olla palju tegevusliine ja mõtteid, siis novell tabab naelapea pihta otse ja valusalt. Just see teebki lugemise naudtavaks.  Siin on kuus novelli, mida ühendab teg...

  Ega midagi uut juurde lisada ei olegi. Kõik oluline on juba eelmiste raamatute juures ära öeldud.  Mõnus lugemine jätkub. Tegevus toimub Virumaa mõisates, loos on kolm laipa. Ahnus paneb inimesi kuritöid tegema. Sagadi parun on nutikas, nagu alati.  Aga nüüd on aeg millegi tõsisema kallale minna.

  Eesti autorite teosed on mõnusalt villased. Sõnal "villane" on siin positiivne varjund: soe, pehme, loomulik, kodune. Ma ei mäleta, millal ma sama kirjaniku raamatuid niimoodi järjest ette oleksin võtnud. Ja ei tüütagi ära, loen juba järgmist. Need on kirjutatud nii, et lugemine on tõeline puhkus: ei mingit pingutust, puhas nauding. Natuke nagu multika vaatamise moodi. Mõrvalugude roll neis raamatutes on justkui teisejärguline - niivõrd nauditavad on olustikukirjeldused ja tegelaskujud. Mitte kusagil ei teki mingit konflikti, et miks just see tegelane selline on. Niivõrd loomulik ja voolav on see kõik, et loobud lugedes küsimast: kas olustik ka päriselt nii oli. Filmides ja ajaloolistes romaanides tuleb muidu ikka ette, et mingi detail on valesse ajastusse paigutatud (Näiteks "Tuulepealne maa", kus rabas on laudtee), aga siin isegi ei viitsi seda jälgida. Lihtsalt loed - ja ei mingeid "võib-ollasid" ja "agasid". Las olla nagu on.  Huvi päris as...

  Ain Küti Sagadi paruni mõrvalugude sari on mulle juba pikalt vastu vaadanud nii raamatukogu riiulitelt kui ka raamatupoodide pakkumistelt. Olen neid seni ignoreerinud, sest mingi osa minust mõtles: tegemist on Indrek Hargla jäljendamisega. Kui aga kaks inimest lühikese aja jooksul mulle ütlesid, et see on tõeliselt lahe lugemine, siis tekkis huvi. Millest nad ikkagi räägivad? Sellepärast võtsin kätte esimese ettejuhtuva raamatu ja lugesin läbi. Tegemist ei ole sarja esimese raamatuga, aga see ei sega mitte üks raas. Ja lugemine oli tõesti lahe.  Ain Kütt on ajaloolane. Mina olen ka. Küllap see tekitaski minus eelarvamust. Tõsimeelne ajaloolane teeb ju vahet faktil ja hinnangul. Ta väldib väljamõeldisi. Ilmselgelt üks tõsine ajalooteadlane seda kirjandust väga kõrgelt hinnata ei saa. Aga miks mitte natuke lõbutseda? Keegi ju ei keela seda teha. Ja tundub, et autor on tõepoolest ajaloo kallal lõbutsema hakanud. Lugedes jätkub lusti küllaga: justkui on tegemist ajalooliste isik...

  Üks asi viib teiseni. Nii on elus ja nii on ka raamatute maailmas. Seda romaani lõpetades küsin endalt, miks ma ei ole William Somerset Maughami raamatuid kunagi lugenud. Loomulikult olen seda nime kuulnud, aga millegipärast ei ole tekkinud kirge, võimalust või vajadust seda autorit täpsemalt uurida. Tundub, et raamatute maailm on lõputu ja elu jooksul kõike soovitut lugeda on võimatu. Kahju küll, väga tahaks ju. Aga Maughami otsin järgmisel korral raamatukogust välja.  Selle raamatuni jõudsin Andrus Kivirähki soovituste kaudu. Tavaliselt ma ajakirjanduses ilmunud soovitusi väga tõsiselt ei võta, sest suur osa nendest suunab lugema lemberomaane. Aga Kivirähki tasub tõsiselt võtta. Pärast selle raamatu lugemist veel tõsisemalt.  Selle romaani tegevus toimub Malaisias inglaste kogukonnas. 1921. aastal saabub William Somerset Maugham Penangi saarele ning peatub vana sõbra Roberti majas. Parasjagu on kirjanik loomingulises kriisis, samas on tal hädasti vaja midagi tulutoova...