Raamatukoi lugemislood

  Huvitav, kuidas on kirjutada raamatut meeskonnana, kahekesi? Kas kõik detailid ja punktid arutatakse läbi? Kuidas on ülesehitusega? Kes üldse kirjutab? Selle raamatu puhul jääb tõesti mulje, et kõik on peensusteni läbi mõeldud. Kogu jutustust läbib süsteem, see on ladus ja kergesti loetav, samas mitte banaalne. Isegi see ei häiri, et mõrvari isik on aimatav juba raamatu keskel. Pigem hakkab huvitama küsimus, kuidas ja miks ta seda teeb. Pendeldamine kümne käsu ja koraani vahel segab korralikult vett.  Nõrganärvilistele seda lugu lugeda ei soovitaks, sest sisu on sama õõvastav kui kaanekujundus. Inimesi lahustatakse. Vees. Iga päev üks. Kirjeldus on niivõrd filmilik, et tegelikult ei ole ekraniseeringut vajagi. Kui see tehtaks, siis tuleks sellest väga värvikas töö, muidugi, kui tegijad on professionaalid.  Uurijate eraelu valgustatakse siin täpselt õiges annuses, nii et lugu ei muutuks naistekaks. Samas - eraelu on olemas, mis on ka inimlik. Mõtlema paneb Dea lugu. Täps...

  Juhtusin lugema arvustust, mille autor ütles, et see on raamat, mis räägib vastikutest asjadest, aga teeb seda väga ilusti. Vastikute asjadega olen nõus, aga ma ei ütleks, et ta seda ilusti teeb. Kõik on vastik, aga käest ära panna seda raamatut ei saa.  Mis siis juhtub, kui oled sündinud inimesena, aga sul on sellest kõrini? Sa ei taha olla inimene, vaid hoopis taim. Puu näiteks. Kogu elu pöördub pea peale, sest normaalsed inimesed näevad selles hullumeelsust. Aga hullumeelsusega on see lugu, et kõik sõltub, kustpoolt vaadata. See on inimeste seatud hinnangute ja kriteeriumide küsimus. Ja lõppude lõpuks tajub iga inimene nagunii maailma veidi erinevalt. Nii ongi keeruline määratleda hullumeelsuse piiri.  Kõik saab alguse sellest, et noor naine näeb und ja selle ajel otsustab lõpetada liha söömise. Temast saab taimetoitlane. Lähikondlased on endast väljas ja püüavad naisele aru pähe panna. Tehniliselt võttes koosneb raamat kolmest eraldiseisvast loost, mis üksteist jätk...