Raamatukoi lugemislood

  Lõpetasin eile õhtul selle raamatu lugemise ja täna on mul ikka veel tunne, nagu oleksin näinud pikka ja painajalikku und. Niisugust, milles on olemas kõik: nii hea kui halb. Detailid on väga selged, aga kõik tuleb seestpoolt, kusagilt sügavalt. Mäletan, et kui väike olin, siis ühel hetkel leidsin ennast mõttelt, et ma päriselt ei saa aru, kas see, mida ma päeval kogen, on päris. Või hoopis see, mida öösiti unedes näen on reaalsus ja päeval ärkan unenäos. Seda raamatut lugedes tuli sama tunne. See on üheaegselt justkui unenägu ja elu. Ja see läheb nii sügavale, lausa põhjani. Alateadvusest kaugemale. Teisele poole elu. Ja ometi on see elu. Pisut müstiline, aga just see on kogemus, mille lugedes sain.  Ma ei tea, kas see on aja märk või olen ise vanuse kasvades pinnapealseks muutunud, aga seesugust sügavuse kogemist tuleb ette harva. Ei tulegi tegelikult, sest kogu aeg peab ju lippama. Kiire, kiire, kiire. Ja asjalik peab olema. Aga kas ikka peab. Kas ema oli asjalik ja pinna...

 

  See on imelik, kuidas raamatud jäävad sõrmede külge kinni. Hakkasin juba raamatukogust välja tulema, sest niigi olin liiga suure kuhja kaasa võtnud, kui riiulist vaatas vastu veider pealkiri: "Siili elegants". Midagi kummalisemat on raske välja mõelda. Muidugi lisandus see raamat kohe minu niigi kõrgele kuhjale. Jälle juhtus nii, et raamat leidis minu, mitte mina teda. Mõni nädal tagasi võlus mind ühe loo tegelaskuju: naine, kes oli geenius, aga tegi kõik selleks, et välja paista keskpärane. Nüüd sain sarnaste tegelastega otsast otsani täidetud raamatu. Mind võlub mõte, kuidas targad inimesed maailma lollitavad ja ei lase välja paista, kes nad tegelikult on. Vastupidiselt laiadele massidele, kes ei ole kuigi nutikad, aga esinevad lakkamatult ja valjuhäälselt.  Alguses on tunne, et tegemist on filosoofilise traktaadiga. Pole ka imestada, autor on filosoofiat õppinud. Mida edasi lugeda, seda kummalisemaks asjad lähevad. Siin on justkui kahe erinevad inimese mõtted ja neid ini...