Raamatukoi lugemislood

  Eile juhtus minuga järgmine lugu. Tahtsin niiväga kirjanikuga kohtuma minna, aga sinna metsa oli maad oma kolmkümmend kilomeetrit ja mu auto on siiani hoolduses, nii et ainus kasutatav liiklusvahend on mul praegu mootorratas. Mul on pärast kahte aastat motikasõitu ikka veel mingi hirm sadulasse istuda. Küllap seab vanus ka uljusele piirid, nii et kihutama ma väga ei kipu. Aga antud juhul oli vaja metsa sõita ja mul polnud õrna aimugi, kuidas seal tee on. Närvid olid läbi, aga ikkagi tahtsin minna. Läksingi. Viimane pool kilomeetrit teed meenutas keskmises seisukorras krossirada. Aga ma läksin ja sain hakkama. Tagasi tulin ka. Kui sealt metsast välja sain, oli selline tunne, et ma võin nüüd sõita kus iganes. Ma saan hakkama küll. Mõtlemises käis prõks ära ja see on nii suur vabanemine. Kuidas mu lugu selle raamatuga seotud on? Eneseabiraamatuid on kirjutatud palju. Kui neid piisavalt lugeda, siis selgub, et asjad korduvad. Ikka antakse sama nõu. Tee endale selgeks, mida sa pärisel...

  Head raamatut lugedes juhtub see, et kui sul tuleb pissihäda, siis sa lihtsalt kannatad, aga sa ei pane raamatut käest. Äkki peaks raamatute lugemise tarvis mähkmed soetama? Selle romaani jaoks oleks ära kulunud küll.  Teine hea loo omadus on see, et kuigi sa ei taha, et see otsa saaks, jõuad häbematult kiiresti selle lõppu. Lugemine iseenesest on nauding ja pole üldse oluline, kuhu lugu viib. See lihtsalt voolab. Ja imeline on, et tegemist on debüütromaaniga. Mis sealt siis veel edasi tuleb? Neljateistaastane Ungari juurtega Billie elab oma emaga Saksamaal. Neil on kasin, aga vahva elu. Koos teevad nad igasuguseid lõbusaid asju ja rahapuudus neid justkui eriti ei sega. Aga ühtäkki ilmub välja vanaema Ungarist ja elu muutub. Vanaema on haige ja tuleb Saksamaale sellepärast, et kvaliteetset arstiabi saada. Kuid selgub, et vanaema ei tahagi terveks saada. Billie peab oma toa talle loovutama ja emaga elutoas täispuhutaval madratsil magama. Sündmuste käik kujuneb traagiliseks ja...

  Suhteliselt tavapärane krimiromaan. Mingit woww-efekti see ei tekita, aga lugeda laseb küll.  Uurijate tandem Anette Werner ja Jeppe Korner toimetavad taas. Üks teismeline poiss läheb kaduma, uurijad hakkavad jälgi ajama. Tegevuse käigus ilmneb mitmeid kõrvalteemasid: pedofiilia, prügimajandus, majanduspettused, kunstiturg... Loomulikult tuuakse mängu uurijate eraelu.  Lisaks uurijatele on mängus ka vanaproua Esther, kes otseselt kuriteoga seotud ei ole, aga oma nuhkija-loomuse tõttu saab jälile asjadele, mis kardavad valgust.  Mulle jääb selgusetuks raamatu pealkiri. Ükskõik, mis otsast mõtlen, juhulaskudega ei ole tegevusel mitte mingit seost. Aga küllap ei saa ma sümbolitest sellel korral aru. 

  Tlk Maarja Jaanits Ma olen tänulik kõigile tõlkijatele, kes väärtkirjanduse minuni toovad. Jaapani keelt ma ju ei oska. Ja LR ilmutab eranditult väärtkirjandust. Kui tahta sisu, mitte meelelahutust, siis tasub uurida, mis siin on ilmunud.  Seda raamatut lugedes pidin endale veel kord meelde tuletama, et lugemine ei pea olema meelelahutus. Võib ju ka olla, aga lugemisi on ju erinevaid: õppelugemine, meelelahutuslugemine, hingeharimislugemine... Küllap leiab veel. Usun, et kõik on olulised, aga tore, kui need oleksid tasakaalus. Imelikul kombel jäävad meelde need raamatud, mille läbimiseks pean kõvasti vaeva nägema. Kuhjadena loetud krimkad lähevad mõne kuuga meelest, aga see raamat kindlasti mitte. Väga keeruline on seda lugeda. Ta on kuidagi hajus ja raskesti jälgitav. Siin on rohkesti kõrvalepõikeid, see liigub sujuvalt ajas ja ruumis ja korraga ei märkagi, kui jutt käib juba millestki, mis on kusagil teises ajas ja kohas.  Lugedes tuli mulle meelde kusagilt Õnnepalu r...

  Uurisin huvi pärast inglisekeelseid kultuuriportaale. Anthony Horowitzi seda romaani peetakse sündmuseks. Ja on ka põhjust. Jällegi ei ole tegemist tavapärase krimiromaaniga. Kui varasemates romaanides paigutab Horowitz ühe raamatu teise sisse, siis nüüd astub ta sammu edasi. Ta paigutab kirjaniku raamatu sisse ja selleks kirjanikuks on tema ise. Pigem pühendabki ta lugeja (väljamõeldud) kirjutamisprotsessi ja nii muutub kohati segaseks, mis on tõsielu ja mis fiktsioon. Tehniliselt võttes on raamatus olemas mõrv(ad), mida uuritakse, aga see ei paigutu esiplaanile. Kuulsa filminäitleja ema pöördub matusebüroosse ja korraldab omaenda matuse ning maksab selle kinni. Samal päeval kägistab keegi ta kardinanööriga ära. Tekib küsimus, kust proua teadis, et ta sel päeval sureb? Juhtumit hakkab politsei "konsultandina" uurima detektiiv Daniel Hawthorne. Tegemist on väga värvika mehega ja tegelikult tõuseb romaanis esile mitte mõrv, mitte ka kirjaniku loomeprotsess, vaid hoopis Hawth...

  Ma ei tea, mis nipiga tõlkija Madis Jürviste selle on saavutanud, aga raamatul on prantsuse klassikalise kirjanduse hõng. On seletamatu miski, mis jääb sõnade ja lausete taha. See on tõlkega kaasa tulnud. Ja nii mõjubki krimiromaanina esitletud teos pigem väärtkirjandusena. Osaliselt meenutab see Maupassainti vulgaarsevõitu armulugusid, samas jälle klassikalist romaani mõnest kuulsast impressionistist. Ja on olemas mõrvalood ning uurijad. Aga see ei ole kaugeltki tavapärane lihtsakoeline krimilugu. See on seletamatu. Loo tuum on Claude Monet elu ja looming. Kaassõnas ütleb kirjanik, et tegevuspaik ja faktid Monet elust ning teostest vastavad tõele. Seega võib seda võtta ka omamoodi õpperaamatut, kust saab impressionismi kohta nii mõndagi teada. Teadsin, et Monet maalis neli versiooni Roueni katedraalist, aga nüüd tuleb välja, et neid maale on kakskümmend kaheksa. Kõigil on Roueni katedraal, aga erinevas valguses ja värvivarjundites. Või näiteks see, et tegelikult ei tea keegi täp...