Valerie Perrin. Kolm
Imeline, kuidas üks kirjanik suudab kokku panna nii erinevaid lugusid. Need on elulood, kus inimesed teevad oma igapäevaseid asju, neil on oma soovid ja tahtmised. Ja nende soovid ja tahtmised põrkuvad teiste omadega. Alati põrkuvad. Seal, kus on koos mitu inimest, see lihtsalt on nii. Aga välise pinna all on alati tundeid, märkamisi, ütlemata asju. Nii kujunebki mitme inimese koosmõjul väga mitmekihiline elu, mida kontrollida ja lõplikult hallata on väga raske. Tegelikult võimatu. Seda romaani lugedes tabas mind mõte, et tegelikult ei olegi vahet, kas elulugu on kaante vahel, kellegi poolt välja mõeldud, või päris inimese oma. Minu, sinu, kellegi kolmanda oma. Me kõik elame oma lugusid ja nii tundubki, et romaan on päris ja päriselu on romaan. Me kõik kirjutame oma romaane, millest suur osa jääb teiste eest varjatuks. See, mida sotsiaalmeedias või lihtsalt tänaval ringi kõndides teistele näidata tahame, on lihtsalt üks fassaad. Oma romaani kirjutame ise ja paraku suurt osa...