Raamatukoi lugemislood

Hille Karm on naine, kes väärib sügavat lugupidamist. See lugu, mis seisab loetud raamatu kaante vahel, ei ole lihtsalt jutustus minevikust. See on jutustus olevikust, sellest, kuidas üks inimene möödunud asju praegu näeb. Kõik tundub kuidagi üdini siiras ja ilustusteta, loopimata kellegi pihta pori. See on lugu kirikuõpetaja tütrest sügaval nõukogude ajal. Kahe maailmavaate kokkupõrge tuleb kujundlikult esile  kohe raamatu alguses: kaks naist sünnitusmajas. Mõlemal tuhud. Üks karjub häälekalt isakese Stalini poole, teine kutsub vaikselt appi Jumalat. Midagi ilmekamat on raske välja mõelda. Just kirikuinimeste, eelkõige õpetajate perekondade jutustused nõukogude võimu ajast kipuvad tihtipeale rõhutama tagakiusamisi ja kannatusi, mida nende olukorras olevad inimesed tollal taluma pidid. Tegelikul võtsingi raamatu kätte selle suhtumisega, et küllap sealt midagi seesugust tuleb. Aga ei tulnud. Kuidagi väga aus ja neutraalne tundub see kõik. Mitte kedagi ei süüdistata ega ülista...

Kunagi, sügaval nõukogude ajal, ilmus ajaleht "Säde". Kaks nime, mis pidevalt autorite nimistust läbi käisid, olid Helar Osila ja Valdur Mikita. Ei läinud mööda pea ühtki nädalat, kui nende kirjatükid ei oleks ilmunud. Pani mõtlema küll, et mis fenomen see on, mis noori poisse nii korralikke kirjatükke looma paneb, et neid nõnda tihti avaldatakse. Ju siis oli neis juba varases nooruses loojaks-saamise potentsiaali. Tahaks sõna "looja" suure tähega kirjutada, aga see oleks vist pisut eksitav... Nii paljud autoriteedid on seda raamatut pidanud eelmise aasta üheks eredaimaks kirjandussündmuseks. Sellepärast tekkis ka minus huvi teada saada, mis see on. Ega alguses oligi raske sotti saada, millega õieti tegemist. Väga tabava hinnangu annavad kaks Vikipeedias olevat lauset: "Mikita segab oma raamatuis eri žanre, jäädes sageli ilukirjanduse ja semiootika piirimaile." ja "...Valdur Mikitat seletav skeem: Kivirähk kohtub Heinsaarega ." Raamat av...

Ikoonilugemise ajastule omaselt tõmbab raamatu ligi eelkõige kaanepilt. Ei ole midagi imelikku selles, et ükskõik, mis trükise - olgu see siis ajaleht või raamat - kätte võtame, esmamulje jääb ikka illustratsioonidest. Mida aeg edasi, seda rohem selline nähtus süveneb, nii et ei ole siin miskit viriseda, kui inimesed enam raamatuid ei loe. Internetis on pilte küll ja kui enam arvutihiirt ka käes hoida ei viitsi, siis võib ju diivanile pikali visata ja telekat vaadata. Seal jooksevad pildid iseenesest. Keskkond mõjutab inimese arengut ja see areng käib praegu vist sedapidi. Ei saagi öelda, kas see on halb või hea, eks hinnangu sellele annavad ajaloolased mõnesaja või - tuhande aasta pärast.  Aga tagasi raamatu juurde. Illustratsioonid on imeilusad. Kohati tundub, et fotograaf on need ebanormaalselt ilusaks tuuninud, nii et tekib kahtlus, kas neil tegelikkusega üldse mingit pistmist on. Aga küllap on. Igal juhul jääb esmapilgul mulje, et tegemist on järjekordse magusate tekstide...

Vana hea Öölase sari kutsub mõnikord lugema. Tegelikult mängisin raamatukogus bingot ja tõmbasin krimkade reast lihtsalt suvalise välja. Nii võib ju ka. Kunagi, see võis olla umbes aastal 2000, olin aastakese eesti keele asendusõpetaja. Kaheksandal klassil oli vaja lugeda Agatha Christie raamatut oma vabal valikul. Mina, rumaluke, võtsin asja väga tõsiselt ja lugesin jõuluvaheajal läbi kõik, mille kätte sain. Seda oli palju, aga tolku ei olnud sellest midagi, sest kõik need raamatud olid mul lõpuks peas segamini nagu puder ja kapsad. Ja lapsed lugesid enamasti ikka neid, mida ma lugenud ei olnud. Niisiis - liigne agarus on ogarus. Aga suurem osa tollal loetust oli välja antud just nimelt Öölase sarjas. "Kuratliku kirikuukse koputi" on inglise vana kooli krimka. Selles on olemas kõik vajalikud elemendid: külaühiskond, teistest eraldunud konservatiivne aadliperekond, pubi küla keskpunktina, kirik, surnuaed, kuulujutud, väike annus müstikat. Ja uurija - rahulik ja keskend...

See raamat oli kord mul riiulis. Seisis seal paar nädalat. Lõpuks viisin selle raamatukogusse tagasi ilma, et seda avanud oleksin. Lihtsalt ei suutnud. Olin siis ise õpetaja. Nüüd võtsin uuesti ja lugesin läbi. Lihtsalt sellepärast, et "Angela tuhk" ja "Jah, on küll" on nii nauditavad. Neid saab kogunisti mitu korda lugeda, ikka ei tüüta ära. "Koolmeister" on tase omaette. Selles on nii palju äratundmisrõõmu, või hoopis - kurbust. Eelmise sajandi teise poole kool Ameerika Ühendriikides on kummaliselt sarnane sellele, mis meil siin praegu toimub. Võtame kasvõi selle lõigu: "Ameerikas imetletakse ja autasustatakse arste, juriste, kindraleid, näitlejaid, televisiooniinimesi ja poliitikuid. Mitte õpetajaid. Õpetamine on elukutsete hulgas alakorruse toatüdruk. Õpetajatel kästakse kasutada tagumist ust ja maja tagant ringi minna. Neid õnnitletakse, et neil on nii palju vaba aega. Neist räägitakse üleoleva armulikkusega ja üksnes tagantjärele paitatak...

Kodumaa sünnipäev oli sellel aastal eriline. Triikisin hommikul rahvariideid, et pärast kohalikul üritusel veidi tantsu lüüa. Siis tuli Annamiia ja pani mulle mängima Yellowmani loo. Imelik oli: eesti rahvariided, Jamaica muusika ja kodumaa sünnipäev. Justkui tahtnuks keegi öelda: jäägem eestlasteks, aga saagem ka maailmakodanikeks. Igal juhul tundus see lugu tollel hetkel piisavalt hull, et veel mõnda Yellowmani lugu kuulata. Kuulasingi, sest triikimine võttis päris kaua aega. Ikkagi rahvariided ju. Kogu see lugu hakkas mulle sedavõrd meeldima, et õhtune pingviinide paraad oli veel vähem köitev kui tavaliselt. Tundus, et kogu aeg on meil siin probleemid. Kleite ei viitsinud ka õieti vaadata. Sõin hoopis melonit ja jõin kodukootud õunaveini. Kohe parem sai. Tegelikult oli selle muusikavaliku taga asjaolu, et Annamiia luges parasjagu "Minu Jamaicat" ja oli jõudnud kohani, kus juttu Yellowmanist. Aga raamatu kohta ütles ta, et loeb üle hulga aja midagi tõeliselt head. Ku...

Kunagi lugesin Camilla Läckbergi "Jutlustajat" . Tundus huvitav. Nüüd siis võtsin "Jääprintsessi" ette. Ootused olid loomulikult kõrged. Tegevus toimub taas Rootsi lääneosas. Kirjanik Erica Berg naaseb oma kodukülla, et vanemate surma järel oma lapsepõlvekodu korrastada. Tema lapsepõlvesõber leitakse tapetult ning Erica otsustab hakata ise asja uurima. Päevavalgele kistakse veerand sajandit vanad sünged saladused. Lisaks sellele hakkavad Erica ja kohaliku politseiniku vahel arenema romantilised suhted... Romaanis on hulgaliselt kõrvaltegelasi. Näiteks mees, kes esimese laiba leidis. Tema naine on kogu loos episoodiline kuju, kuid sellegipoolest väga koloriitne: vananev proua, kellel on oma mehele väga kõrged nõudmised ja kes kogu oma elu sellele pühendab, et oma elust kaaskodanikele võimalikult vägev mulje jätta. Või näiteks Erica õde Anna, kes on pesuehtne allasurutud abielunaise võrdkuju. Ka siin mängib olulist rolli püüd väljastpoolt vaatajale iseaalpereko...