Frank McCourt. Koolmeister

See raamat oli kord mul riiulis. Seisis seal paar nädalat. Lõpuks viisin selle raamatukogusse tagasi ilma, et seda avanud oleksin. Lihtsalt ei suutnud. Olin siis ise õpetaja. Nüüd võtsin uuesti ja lugesin läbi. Lihtsalt sellepärast, et "Angela tuhk" ja "Jah, on küll" on nii nauditavad. Neid saab kogunisti mitu korda lugeda, ikka ei tüüta ära. "Koolmeister" on tase omaette. Selles on nii palju äratundmisrõõmu, või hoopis - kurbust. Eelmise sajandi teise poole kool Ameerika Ühendriikides on kummaliselt sarnane sellele, mis meil siin praegu toimub. Võtame kasvõi selle lõigu:

"Ameerikas imetletakse ja autasustatakse arste, juriste, kindraleid, näitlejaid, televisiooniinimesi ja poliitikuid. Mitte õpetajaid. Õpetamine on elukutsete hulgas alakorruse toatüdruk. Õpetajatel kästakse kasutada tagumist ust ja maja tagant ringi minna. Neid õnnitletakse, et neil on nii palju vaba aega. Neist räägitakse üleoleva armulikkusega ja üksnes tagantjärele paitatakse nende hõbedasi lokke. Oo jaa, mul oli üks inglise keele õpetaja, preili Smith, kes mind tõesti inspireeris. Ma ei unusta kunagi armast vana preili Smithi. Ta rääkis alati, et kui ta on suutnud oma neljakümneaastase karjääri jooksul ühegi lapse hinge puudutada, siis on kõik see vaev ära tasunud. Ta sureks õnnelikuna. See inspireeriv inglise keele õpetaja hääbub siis hallidesse varjudesse, et oma elu viimaseid päevi kesise pensioni väheseid penne lugedes lõpetada, unistades sellest ainsast lapsest, kelle läheduses ta oleks võinud rõõmu tunda. Unista edasi, õpetaja. Sind ei ülistata."(lk 9)

Vot nii valus! Ja selliseid lõike on siin küll ja küll. Frank McCourt jutustab oma õpetajakarjäärist, tehes seda ülimalt ausalt. Selles on kibedat tõde, aga sama palju ka head huumorit. Kummaline on vaid see, et valusad aspektid on seotud kogu koolisüsteemiga. Või lapsevanematega. Või purunenud peredega. Ja kõik, mis naljakas, seondub otseselt laste ja õpetamisega. Eriti vahva on lugu sellest, kuidas ta noore õpetajana korraldas kahekümne üheksale teismelisele mustanahalisele tütarlapsele kinokülastuse. Paraku läks nende teekond läbi tänavalt, kus oli ridamisi seksikaupade poode. Mis edasi toimus, võib juba kujutleda... Või siis kokkuvõte laste endi kirjutatud puudumistõenditest mida kirjandusõpetaja tõlgendab kui tõelisi ilukirjandusikke šedöövreid:

"Tualett ummistus ja me pidime minema mööda tänavat alla Kilkenny baari, kus mu tädipoeg töötab, nende tualetti kasutama. Aga see oli samamoodi ummistanud juba eelmisest õhtust saadik ja te võite ette kujutada, kui raske oli minu Ronnie´l koolitükke ette valmistada. Loodan, et andestate talle selle ainukese korra ja seda ei juhtu enam kunagi. ---
Arnoldil ei ole täna kodune töö tehtud, sest ta hakkas eile rongist välja tulema ja uks sulgus ja tema koolikott jäi sinna vahele ja rong sõitis minema. Ta karjus konduktorile, kes ütles väga vulgaarseid asju, kui rong ära sõitis. Midagi tuleb ette võtta.
Tema õe koer sõi ta koduse töö ära ja ma loodan, et see talle kurku kinni jääb.
Minu tütre titest vend pissis tema kirjandi peale, kui ta täna hommikul vannitoas oli.
Ülemisel korrusel suri üks mees vanni ära ja see hakkas üle ajama ja rikkus kogu Roberta koduse töö, mis oli laua peal.
Tema suur vend sai ta peale vihaseks ja viskas ta essee aknast välja ja see lendas minema üle terve Staten Islandi, mis pole hea asi, sest inimesed hakkavad seda lugema ja neile jääb vale mulje, kui nad ei loe essee lõppu, mis selgitab kõike." (lk 95-96)

Kallid õpetajad! Juhul, kui te olete ära parandanud kõik need sada seitsekümmend kodutööd, kirjutanud valmis viiskümmend kuus töökava ja kuuskümmend kolm aruannet, teinud ära igapäevased toimingud e-koolis, suhelnud lapsevanematega ja muuseas läbi viinud ka õppetunnid ja teil ikka oma ajaga midagi peale hakata ei ole, siis lugege see raamat läbi. Võib-olla on abiks.


Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik