Raamatukoi lugemislood

Särk on see, mis mehega hommikust õhtuni kaasas käib. Ta näeb kõike, teeb kõik kaasa, talub kõike. Selles raamatus käib peategelasega kaasas valge särk, hommikust õhtuni. Ja see, mida ta näeb, on väga mitmekesine ning värvikas. Kodus, musta pesu seas, on juba hulk särke. Üks, roosa, ripub veel kapis. Nii et lugeja võib iga särgi jaoks ise ühe ööpäevase loo välja mõelda. Ja roosa särk tõotab midagi head... Aga see lugu piirdub ühe valge särgiga. Särgi sees on mees, provintsist pärit arhitekt, kes elab ja töötab juba mõnda aega Moskvas. Nii toimubki kõik just nimelt seal. Koos sõbraga sattub mees kõige uskumatumatesse olukordadesse. Kohati tundub tegevus suisa jabur. Tegelikult aga kulgevad paralleelselt kaks maailma: see, mis toimub väliselt ning see, mis peategelase sees. Mees on nimelt armunud ja see paneb teda mõtlema päris veidraid mõtteid. Nii võib paralleelselt toimuvaga minna kaasa peategelaste unenägudesse ja unistustesse. Väikesed ekskursid armastuse, aja, sõpruse ja kõiks...

Kaas on ilus. Eriti see herilane seal peal. Justkui kutsub lugema ja tõotab olla põnev. Sama väidab tagakaane lühikokkuvõte, et tegemist on sarimõrvadega, mis on piisavalt iseäralikud. Liiatigi on kirjaniku nimi aeg-ajalt siit-sealt läbi käinud, vist on mõne tema romaani põhjal film tehtud. Sellepärast siis arvasin, et teeks tutvust. Kahjuks oli selle raamatu lugemine paras pettumus. Põnevusromaanina esitletud raamat pani magama. Iga kord, kui lugemist alustasin, jõudsin läbida vaevalt kümme lehekülge, kui juba magasin magusat und. Ja unenäod olid raamatust märksa põnevamad. Verised mõrvad on jäänud tänavapatrulli lõputu sahmimise varju. Peategelane, naispolitseinik West on värvikas tegelane küll, aga umbes samasugused tegelaskujud figureerivad pea igas krimiromaanis. Lisaks Westile on tegevuses ka kõmuajakirjanik Brazil, eriti nägus noormees. Nii taandubki kõik ajakirjanduse ja politsei suhetele, mis on üksainus lõputu kemplemine.  Nalja saab ka veidike, ja see on vist an...

Kevad on käes ja varsti algab siin jälle Bella-Doscana-stiilis elu. See tähendab, et elame muretult ja võtame üks päev korraga. Ning naudime seda küllust, mida suvine loodus pakub. Niisuguses olukorras on Valsbergi raamat nagu rusikas silmaauku. Rääkisin hiljuti ühe tuttavaga sellest raamatust. Ta küsis, kas see kannab New Age ideoloogiat. Ei kanna. See kannab Tom Valsbergi omaenda mõtteid, mis on mõjutatud väga erinevatest usunditest. Ja kummaline on see, et siin-seal võib kohata äratundmist, justkui oleks omaenda mõtted kellegi teise sule läbi kaante vahele jõudnud. Näiteks seesama ammu välja öeldud mõte, et minevikku ja tulevikku ei ole olemas. On vaid see hetk, milles me parasjagu viibime. Vaid see on reaalne, kõik muu on vaid kujutelm. Ja aeg iseenesest on inimestevahelise kokkuleppe küsimus. Paraku tuleb kokkulepetest kinni pidada ja sellepärast jõuan ma igale kohtumisele liiga vara, sest hilinemine on inetu. Aga neile, kel kombeks hilineda, ma seda pahaks küll ei pane. Mul ...

Jälle põnevusromaan. Ja jälle Rootsi. Aga võrreldes hiljuti loetud lugudega on see siin hoopis teistmoodi. Asa Lantz on leidnud oma temaatika. Ta käsiteb Hiinaga seonduvat. Ning ikka ja jälle kerkib esile elu varjukülg. Seekord siis Rootsis elavad kodutud. Juhtub nii, et salapärasel moel korraldab keegi kodututele meestele reise Shanghaisse. Üks neist kaob salapärastel asjaoludel. Seejärel kaovad ka paar teismelist tüdrukut. Asi hakkab huvi pakkuma nii politseile kui ka ajakirjanik Isale. Paralleelselt tegutsedes jõuavad nad millegi suure jälile. Loo teeb veel salapärasemaks teatriringkondade segamine Rootsi-Hiina kontaktidesse... Tegevus toimub paralleelselt kolmel erineval ajal ja kahes erinevas kohas. See teeb tegevuse jälgimise suhteliselt keerukaks, kuid samas ka põnevaks. Kohati on raske mõista seoseid minevikus ja olevikus toimuva vahel. Selleks, et kogu lugu mõista, tuleb raamat kindlasti lõpuni lugeda. Lõpptulemus on üllatav, peabki olema. Mis põnevusromaan see muidu ol...