Patricia Cornwell. Herilasepesa

Kaas on ilus. Eriti see herilane seal peal. Justkui kutsub lugema ja tõotab olla põnev. Sama väidab tagakaane lühikokkuvõte, et tegemist on sarimõrvadega, mis on piisavalt iseäralikud. Liiatigi on kirjaniku nimi aeg-ajalt siit-sealt läbi käinud, vist on mõne tema romaani põhjal film tehtud. Sellepärast siis arvasin, et teeks tutvust.
Kahjuks oli selle raamatu lugemine paras pettumus. Põnevusromaanina esitletud raamat pani magama. Iga kord, kui lugemist alustasin, jõudsin läbida vaevalt kümme lehekülge, kui juba magasin magusat und. Ja unenäod olid raamatust märksa põnevamad.
Verised mõrvad on jäänud tänavapatrulli lõputu sahmimise varju. Peategelane, naispolitseinik West on värvikas tegelane küll, aga umbes samasugused tegelaskujud figureerivad pea igas krimiromaanis. Lisaks Westile on tegevuses ka kõmuajakirjanik Brazil, eriti nägus noormees. Nii taandubki kõik ajakirjanduse ja politsei suhetele, mis on üksainus lõputu kemplemine. 
Nalja saab ka veidike, ja see on vist antud raamatu kõige positiivsem külg. Kirjeldatud situatsioonid on halenaljakad ja kui kujutlusvõime hästi tööle panna ning toimuvat pildina ette kujutada, siis võtab natuke muigama.Tegelikult tahaks nüüd lugeda mõnda põnevusromaani, mis oleks põnev.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Stephenie Meyer. Keemik