Raamatukoi lugemislood

  Faye triloogiaga pöörab Läckberg oma loomingus uue lehekülje, "Pronksist unelmad", on selle sarja kolmas raamat. Autor pöörab selja klassikaliste krimilugude maailmale ja kirjutab põnevikke, kus ei ole tavapärast uurimistööd. See on hinnangu küsimus, kas niisugune muudatus asju paremaks teeb. Pigem on see loetav, kuid keskpärane põnevik. Siin ei ole erilist teravust, samuti puuduvad üllatused. Kõik on etteaimatav, ja loomulikult on olemas kohustuslik happy end.  Lugu räägib kehvast perekonnast pärit naisest, kes saab edukalt meeste maailmas hakkama. Kõik, kellele ta toetub, on naised. Eks ta üks amatsoonide lugu ole. Siiski - üks hea mees on ka. 

  Kunagi kuulsin lugu, et vanasti, kui beebi ohjeldamatult kisas, ütles vanaema, et lapsele on pandud vale nimi ja sellepärast tunneb ta ennast halvasti. Olen mõnikord mänginud mõttemängu, mis siis oleks, kui mul oleks mõni teine nimi. Näiteks Klaarika. Nimelt tahtis minu suur õde mulle just sellist nime, sest Entel-Tentel oli just käimas ja Klaarika Kuusk sealne lapstäht. Aga ma ei kujuta ette, et veedaksin oma elu Klaarikana. Milline ma siis oleksin? Daamilikum? Pehmem? Nunnum? Kas see mõjutaks minu valikuid ja hoiakuid? Ei tea. Aga just sellest räägib käesolev romaan. Nimelt sünnib peresse beebi ja tema isa tahab, et nimi oleks tema oma: Gordon. Aga ema ei taha seda nime panna, sest kodus on varjatud vägivald ja talle ei meeldi, kui isa omadused nime kaudu pojale üle kanduvad. Nii esitab kirjanik paralleelselt kolm versiooni. Esmalt saab laps nime, mille annab talle vanem õde: Bear. Teises versioonis annab ema lapsele nimeks Julian ja kolmandas läheb kõik isa tahtmist mööda. Ja ...

 

  Iga inimene jätab endast jälje. Mõne jäljed on suuremad ja sügavamad. Aga igaühest jääb jälg. Selles kogumikus on Fred Jüssi suur ja sügav jälg.  Ma ei saa siin mitte midagi suurt ja originaalset kirjutada, võin vaid edasi anda loetud mõtteid... Igaüks meist elab üksinda oma elu. Aga ometi ühendab meid teiste eludega mingi nähtamatu joon. Ja me ei saa küsida, mis on meie elu mõte. Kummalisel kombel tuleb see mõte ilmsiks siis, kui oleme ise juba sealpool vikerkaart. Ja see on valus selgus, mida kogevad siiajääjad. Miks me ei ütle häid asju inimestele, kes on meie juures, elavana? Miks hakkame me neid ütlema siis, kui nad on lahkunud? Kas oleme tõesti nii kitsid? Kas on häbi öelda teisele midagi head, mis tuleb südamest? Tulevad meelde ühe hiljuti lahkunud kalli inimese sõnad: inimesi peab austama! Kuradi hästi öeldud, kuigi ütleja oli noor ja mitte niiväga elukogenud. Aga neis lihtsates sõnades on ürgne tarkus, mida tasub endaga igal hetkel kaasa kanda. Inimesi tuleb austada...

  Inimene, kellega meist igaüks kõige rohkem suhtleb, on Mina Ise. Peas tiksub pidevalt loendamatul hulgal mõtteid ja kusagilt need tulevad. Paraku ei aita suur osa neist meid mitte kuidagi edasi. Pigem saavad meie mõtted meile takistuseks. Tihtipeale juhtub, et kõik halb, mida oleme varasemalt oma peas valmis sepitsenud, ei ole reaalsuses üldsegi nii hull ja me oleme ennast nädalate ning kuude kaupa täiesti mõttetult piinanud. See on jabur, aga kusagilt on see alguse saanud ja kuidagi peame sellega toime tulema. Inimene, kes väidab, et tal ei ole üldse eelarvamusi ega takistavaid mõtteid, valetab iseendale. Paraku ei olegi sellest võimalik lahti saada, küll aga saab seda märgata ja vaigistada. See on nagu häälenupu maha keeramine, et kehv muusika närvidele ei käiks. Jon Acuff kirjutab oma kogemustest lähtuvalt ja annab siin ohtralt nippe, kuidas omaenda piiravate mõtetega toime tulla. Aga kõik algab märkamisest: jälle see hääl mu peas  viriseb ja käib närvidele. Autor toob si...

  Kolmas romaan samalt autorilt ei mõju enam uudsena. Kui esimese raamatu puhul tundus geniaalne, et ühtede kaante vahele on mahutatud krimilugu, mis sisaldab raamatut, siis sama ülesehituse kordumine mõjub siin pigem igavalt. Eks igal autoril ole oma käekiri ja selles ei ole midagi imelikku. Mõnus ajaviitelugemine on see ikkagi. Siiski pean tunnistama, et kuna tegemist on päris paksu raamatuga, siis viimase peatüki võtsin üle kahe rea. Tavaliselt ma nii ei loe, aga siin tundus, et asi on ammendunud.  Toimetaja Susan Ryeland tuleb Kreetalt tagasi Londonisse ja saab võimaluse toimetada järjekordset Atticus Pündi romaani. Kuna raamatusarja algne autor Alan Conway on surnud, siis üritab kirjastus varasemast edust kasu lõigata ja tellib loo noorelt kirjanikult Eliot Crace´ilt. Viimane on aga kuulsa lastekirjaniku Miriam Crace´i pojapoeg. Miriam suri paarkümmend aastat tagasi oma lossis ootamatult, samas peeti tema surma loomulikuks, sest tal oli südamerike. Kui aga Susan käsikirja...