Raamatukoi lugemislood

"Kaka ja kevad" rikkus mu ära. Nüüd on nii, et kui Kivirähki loen, tahaks kuulda Ülle Kaljuste häält. Minu meelest võiks ta ka selle raamatu audioversiooni sisse lugeda, oleks vahva. Kui see lugu ilmus, siis oli meedias jutuks, et tegemist on hoopis teistsuguse, tõsisema looga. Aga ikkagi - Kivirähk on Kivirähk ja väike vimka kuulub tema lugude juurde. Võib-olla on tegemist eelarvamusega, aga mul oli ikkagi naljakas lugeda. Tegelikult sõltub kõik peamiselt ikkagi meeleolust. Kui naljatuju ei ole, siis ilmselt ei leia siit midagi, mis oleks naermist väärt. Mul paraku juhtus vastupidi - kõik need kummalised inimesed veidrates situatsioonides ajasid hirmsasti naeru peale. Ja kui nüüd selle nurga alt vaadata, et tegelikult on autor kujutanud lihtsalt ümbritsevaid inimesi nende igapäevastes toimetustes, siis näib, et elu ongi väga naljakas. Mitte midagi ebatavalist siin ju kujutatud ei ole. See on läbilõige 21. sajandi Eesti ühiskonnast ja olustikust: mõnus toidukoht välj...

Juhtus nii, et Annamiia tahtis seda raamatut lugeda. Võtsin selle siis raamatukogust. Kui kaant nägin, hakkas natuke piinlik. Liiatigi ei olnud mul kotti kaasas, nii et pidin kõndima ringi,  raamat kõigile vaatamiseks peos. Edasi tuli istuda koosolekul. Tagumises pingis. Tõsistel tööinimestel juhtub ikka, et tuleb istuda. Ja hea on, kui tagumises pingis. Pinginaaber võttis mu laualt raamatu, hakkas lugema ja muudkui itsitas tasakesi. Mul hakkas ka huvitav, kuigi alguses arvasin, et minusugune sügavas keskeas pealtnäha mõistlik inimene (loodetavasti ikka mõistlik...) seda raamatut küll ei loe. Pärast lugesime kahekesi tagumises pingis ja itsitasime koos. Tore koosolek oli, aga ma päris täpselt ei tea, millest seal räägiti. Hiljem, kui see läbi, tuli keegi kolmas ja hakkas lugema. Itsitas ka ja kadus raamatuga kusagile ära. Nägin kurja vaeva, et seda üldse tagasi saada. Kui juba varastamiseks läks, siis otsutasin päev hiljem sama joont jätkata. Võtsin Annamiia laualt salaja se...

Piret luges seekord kaks raamatut järjest. Ei saanud teisiti, sest "Keevitaja" oli sedavõrd lummav romaan. Seekord on tegemist looga, mis kirjutatud Soome ajaloo ainetel. Kuigi loo sisu tundub uskumatult õudne, nii et tahaks arvata, et tegemist on autori fantaasiaga, siis tegelikult see päris nii ei ole. Loo aluseks on autori kätte sattunud kirjad, mis avavad omamoodi ilusa, samas äärmiselt õnnetu armastusloo. Romantikat siit siiski otsida ei maksa, sest kirjeldatud olustik on pehmelt öeldes räige. Raamatut avades tasuks kõigepealt tutvuda Soome saatusega Teise maailmasõja ajal. Selleks sobib suurepäraselt kaaneümbrise siseküljele trükitud ajatelg. Põgusad taustteadmised saab sealt kätte. Abiks on ka järelsõna, peategelaste lapselapse kirjutatud. Tegelikult ei teeks  paha, kui sellest üldse alustada.  Tegevus toimub taas Lapimaal, olustik on üsnagi sarnane "Keevitajas" kirjeldatule, kuid sinna on lisandunud kõik see, mida sõda inimesega teeb. Tegevus toimub p...

Estonia katastroof ei juhtunud üldse ammu. See on teema, mis ilmselt puudutab pea kõiki eestimaalasi, sest ikka leidub keegi, kes tunneb kedagi, kelle lähedased kaduma läksid... Küllap on nii ka Soomes ja Rootsis.  Katja Kettu on nii julge naine, et võtab oma romaani aluseks just selle sündmuse. Ükskõik, kuidas sellel teemal ka ei kirjutataks, ikka leidub keegi, keda see võib riivata.  Esimestest lehekülgedest on aimata, et sellest tuleb masendav lugemiselamus. Nii ka on. Lapimaa jäises olustikus on midagi depressiivset ja autor oskab seda väga hästi edasi anda. Nii hästi, et kohati on see lugedes lausa füüsiliselt tuntav. Kõige selle taustal lähevad aina rohkem segamini inimsuhete puntrad ja näib, et lugu ei hargnegi korralikult lahti. Kohati on mõistetamatu, kuidas kaks erinevat tegevusliini omavahel seonduvad, kuid raamatu lõpus jooksevad otsad siiski kokku. Õnnelikku lõppu ikkagi ei tule, pigem lõputu õudus... Kesksel kohal on inimene oma süütundega. Peategelane, ...

Ei ole võimalik, et üks inimene sellised lood kirjutab. Aga, näe, Kivirähk kirjutab ja minult on pisar suurest naerust silmanurgas. Midagi nii teravmeelset ei ole ma ammu lugenud. Just sellised lood sobivad vaimutoiduks inimeseloomale, kes kevadeks rampväsinud ja kellel nali ning naer kipuvad ununema. Raamatut kätte võttes on korraks tunne, nagu oleks tegemist eestiaegse väljaandega. Ainult et kõvade kaante ja koltumata lehtedega. Aga illustratsioonid viivad mõtte just riiulis olevale "Doktor Dolittle´i" kolmekümnendate väljaandele. Ja eks need siin ühed vanad lood ole, lihtsalt uues kuues. Kivirähk ühendab klassikalise muinasjutu hämmastavalt peene ühiskonnakriitikaga. Ja see viimane on väga kaasaegne. Võtame või näiteks meedia mõju inimsaatusele ja sallimatuse teistsuguste suhtes. Või ülitõsised töönarkomaanidest mehed (aga miks ka mitte naised), kes igasugust naljatlemist kerglaseks peavad. Või lihtsalt tühja sõnademulina tootmine. "Laps ja kana" on lugu, mi...

Rahvaraamatu veebilehel olev sisukirjeldus juhatab romaani sisu täiesti ammendavalt sisse: "„De Niro mäng” on Liibanoni päritolu Kanada kirjaniku Rawi Hage’i debüütromaan, mis räägib kahe lapsepõlvesõbra saatusest kodusõjast räsitud Beirutis. Bassam ja George veedavad oma päevi mootorrattaga mööda linna kihutades ja rahateenimismooduseid haududes. Kohalikku omakaitsesse astunud George muutub aina äraarvamatumaks, Bassam veendub aga üha enam, et peab Liibanonist minema pääsema. Nii pannakse poisipõlvesõprus ja ustavus proovile." Meie, pisikesed valged heaoluühiskonnaga harjunud eurooplased ei salli, kui kusagilt araabiamaadest tulevad meile võõraste tõekspidamistega inimesed ja hakkavad meie turvalisust ohustama. Eks see ole ikka tülikas küll, kui massiliselt illegaale või võõramaalastest sisserändajaid ühiskonda ei sulandu. Viimaste päevade sündmused Stockholmis on ehe näide sellest, mis juhtuda võib. Mulle ka ei meeldiks, kui märatsevad noorukid öösel mu auto pu...

Juhtusin kusagilt kollasest meediast lugema nupukest, et meie presidendiprouale meeldivad "aeglased" raamatud. "Koju" peaks talle sel juhul sobima küll. Ise asi muidugi, kas temaatika on piisavalt põnev. Selle raamatuga on tõepoolest imelikud lood. Loed seda, hakkab hargnema LUGU ja siis saab see äkki otsa ning algab järgmine. Ja väga raske on mõista, miks see kõik samade kaante vahel on. Isegi siis, kui raamat läbi, ei ole veel pilt täiesti selge. Samas - paneb mõtlema. Minu meelest on väärtusliku raamatu või filmi üks tunnus see, et ta vajab seedimist. Ja see raamat vajab seda küll. Eesti mees elab sissepoole. Ega ta seda suurt välja ei näita, mida tunneb. Vale oleks aga arvata, et tal tunded puuduvad. Millegipärast häbeneb ta neid avaldada. Kaus sorib sügaval meeste sisemaailmas. Ta tegeleb nende igatsuste, püüdluste ja painetega. Ja seda üsna pessimistlikus võtmes. Erilist rõõmu sellest tekstist leida ei ole. Ja peategelased asetab ta kaasaja tsivilisatsi...