Raamatukoi lugemislood

  Ragnar Jonasson suudab Islandi elu nii masendavana kujutada, et tahaks kohe seal ära käia. Kui miski näib nii äärmuslik, siis tekitab see huvi. Seejuures teeb Jonasson seda nii köitvalt ja ladusas keeles, et tõepoolest väga raske on raamatut käest panna.  Tavaline krimiromaan on üsna ettearvatava ülesehitusega: leitakse laip, võib-olla teinegi veel. Kusagil on  haige hingega sarimõrvar ja politseijõud hakkavad seda kõike uurima. Tõde selgub uurimise käigus ja lugeja jaoks on see omamoodi äraarvamismäng, et kas on ikka poole romaani pealt võimalik ära arvata, kes kõige selle taga on. Lõpus on tavaliselt veidi märulit ka ja enamasti saab mõni peakangelastest viga või vähemalt satub plindrisse. Pannakse kusagile keldrisse luku taha näiteks.  Jonasson astub mustrist välja. Uurijad ja uurimine on tagaplaanil, keskpunktis on sündmus ise. Ta kirjeldab mingit sündmust, mis viib seletamatute juhtumiteni ja jätab lihtsalt osa rääkimata. Mingeid psühhopaatidest sarimõrvareid ...

  On olemas krimiromaanid, head krimiromaanid ja sellised krimiromaanid, mis võtavad vägisi tüki su ööunest, sest neid lihtsalt ei saa käest ära panna. Sain täna öösel napilt viis tundi magada, nii et võib arvata, millisesse kategooriasse kuulub Ragnar Jonassoni "Udu". Ei mäletagi, millal ennast niimoodi lugema unustasin. Aga see on hea võimalus korraks reaalsusest põgeneda.  Romaani alguses loeb üks tegelaskujudest, Erla, raamatut. Ja tema tunne on just nimelt see, mis tekitab minus äratundmise: Lugemine pakkus Erlale suuremat naudingut kui ükski teine asi maailmas. Hea raamat suutis ta viia kaugele eemale, teistsugusesse maailma, teise riiki, teise kultuuri, kus kliima oli soojem ja elu lihtsam. (lk 19-20) See raamat viib lugeja samuti teistsugusesse maailma, teise riiki, kus kliima on külmem ning elu üksildane ja pime. Kummalisel kombel on see köitev. Ilmselt põhjuseks on see, et ülesehituselt ei ole see teps mitte klassikaline krimiromaan. Ja ühte kolmest tegevusliinist o...

  Kui tahad midagi tõeliselt absurdset lugeda, siis see on õige valik. Arvasin, et Jonas Jonasson on euroopaliku absurdi tipp ja et Kivirähk on ainulaadne, aga see raamat ei jää nimetatutele mitte millegi poolest alla.  Üks ülbe karjeristist telesaatejuht Kim Lange keskendub ainult karjäärile, ronib üle laipade ja jätab pere täiesti unarusse. Ta arvab, et nii ongi õige elada. Kuni talle kukub ootamatult pähe Vene kosmoselaevalt langenud pesukauss. Kim ärkab sipelgana. Ja siis selgub, et sellise ümbersünni on põhjustanud halb karma. Kim hakkab kibekiiresti head karmat koguma, teeb läbi lugematuid ümbersünde ja üritab iga hinna eest oma perega taas kokku saada. Seejuures vaatleb ta looma(de)na inimeste maailma ja hindab oma väärtused täielikult ümber.  Raamatu teeb väärtuslikuks hea huumor ja visuaalne kujundikeel. Seda lugedes on tunne, nagu vaataksid täiskasvanutele mõeldud multikat. Sellist joonistatud varianti, umbes nagu "Kaka ja kevad". Kui asja uurima hakkasin, siis ...

  Nagu naistekas ja nagu krimi. Põgenemiseks kõlbab küll. 

  Wistingu sarja raamatuid võib vist lõputult lugeda. Need ei tüüta ära, sest autoril on piiramatu fantaasia. Mitte ühegi seni loetud raamatu süžee ei kattu eelmisega mitte mingis punktis. Kõik mõjub väga kvaliteetsena, mis sellest, et tegemist on klassikaliste krimipõnevikega. Võib-olla nende väärtus seisnebki selles, et autor ei ürita teiste omataolise seast eristuda ega hakka vigurdama.  Raamat algab looduskatastroofiga. Rannikul on toimunud maalihe ja kümmekond majapidamist on hävinud. Aga siis leitakse laip. Selgub, et tegemist ei ole õnnetuse ohvriga, vaid surnukeha on olnud seal juba 48 tundi varem. Siit hakkab lugu hargnema. Siin on nii draamat kui märulit, Wistingu kohta ehk isegi ebaharilikult palju.  Pealkiri viitab sellele, et kusagil on reetur. Kuni loo lõpuni jääb selgusetuks, kes see reetur siis päriselt on...

  Väga naiselik kiriminull. Nagu roosa vahukomm. On justkui mõrv, tegelikult isegi mitu, aga tähelepanu on rohkem sellel, mis kellelgi seljas on ja kui palju see maksab. Peategelane Maria Kallio on endine politseinik, kes töötab advokaadibüroos. Aga oma nina topib ikka igale poole. See kõik näeb välja natuke nagu "Kättemaksukontor". Ilmselt on Wistingu lood mu lati nii kõrgele tõstnud, et vähemaga on raske leppida. 

  Veel üks Wistingu lugu. Seekord on asi päris verine. Kõigepealt leitakse juhuslikult ühe veerand sajandit tagasi kaduma läinud neiu laip. Siis visatakse üks raskete kehavigastustega noormees sõitvast autost välja. Edasi kaob jäljetult veel üks neiu. ja lõpuks lastakse üks vanamees maha. Üks pulss üks pluss üks pluss üks on neli. Tuleb välja, et need inimesed on omavahel seotud, aga kuidas? Tegevusliinis on paar eksitavat kohta, justkui oleks aimatav, millega tegu. Aga tulemus on üllatav.