Raamatukoi lugemislood

 See on Sebastian Bergmani sarja neljas raamat. Mitte midagi ei juhtu, kui neid vales järjekorras lugeda. Veidi küll on viiteid eelmistele osadele, aga see ei sega. Sebastian Bergman on politseiga koostööd tegev psühholoog.  Ühes väikelinnas tapetakse perekond: isa, ema ja kaks last. Mõrva näeb pealt tüdruk, kes lõpetab rääkimise. Sellest hargneb krimilugu, kuid uurimisest olulisem on töö tüdrukuga. Laps hakkab joonistama ja nii jõuab Sebastian mõrvaloo uurimisel väga ootamatule lahendusele. Sada lehekülge enne lõppu on lugu justkui lahendatud, aga siis märkavad uurijad tüdruku joonistatud pildil ühte ootamatut detaili. Ja siit algab tagaajamine. Nagu ühes heas krimiloos olema peab, on lahendus väga ootamatu.

  Punaste kaante vahel on seekord kaks lugu. Romaanideks ei saa neis kumbagi nimetada, pigem on tegemist miniatuuridega. Alustades lõpust - "Noormees" jutustab pinnapealsele lugejale sellest, kuidas üle viiekümne aasta vanune kirjanik on suhtes endast kolmkümmend aastat noorema mehega. Aga sügavamalt vaadates kirjeldab ta oma loomeprotsessi. Suhte kõrvalt kirjutab ta lugu "Sündmus". Seega on need kaks juttu kokku loodud. Kui raamat saab valmis, lõppeb ka suhe. Seda ei ole enam vaja. Üleüldse - mõlemas jutustuses keskendub autor teksti loomise protsessi. Sündmus (seekord mitte raamat) saab lõpetatud siis, kui see on valatud tekstiks. Alles siis on asi läbi. Aga tekstiks saamine võtab esimese loo puhul kolmkümmend aastat. Seega ei ole see autori jaoks lõpetatud. Tegelikult võtsingi selle raamatu kätte sellepärast, et juhtusin Jupiterist vaatama filmi "Katsumus". See on sama loo põhjal tehtud film. Aga lugedes tundsin, kuidas film segab mind. Kui ekraanil oli...

  See on üks segadusseajav raamat. Lõpust alustades: kui viimase loo lõpuni jõudsin, siis tundsin füüsiliselt, et kogu keha sügeleb. Mitte ainult nahk, vaid lihased, luud, iseelundid, juuksed - kõik sügeleb. Füüsiliselt.  Ma ei ole mingi õudusjuttude sõber. Kuna alustasin lugemist Ruth Sepa saatesõnast, siis tekkis mul kohe eelarvamus. Õudusjutud, Stephen King, hirmud, gootika. Pole minu teema. Aga lugedes selgus, et on küll. Kui olen harjunud, et õuduslood on kirjutatud pigem laiadele massidele müügiks, siis siin on tegemist millegi muu, sõnulseletamatu ja äärmiselt peenega. Kohati ei olegi nagu midagi otseselt õudset, aga ikka hakkab kõhe. Ja see kõhedus peitub mitte sündmustes, vaid tegelaste sisemaailmas. Must vesi, üks lahkunud mees, poiss tänavalt, kes lihtsalt koos emaga ära läheb, aastatepikkune narkarite peoelu... Ja tagaplaanil on midagi tabamatut. Samas on siin ka jutte, mis on otseselt õudsed, millest saaks vabalt filmi teha. Motiivid, nagu elusate vakladega liha k...

  Ei ole sugugi patt lugeda vahetevahel ajaviitekirjandust. Niisugust, mis sind kõige täiega alla neelab ja argipäevast välja viib. Seda lugedes ei mõtle sa sigade katkule, maksutõusule ega muudele kirgi kütvatele teemadele, mis interneeduse kaudu kindlasti kallutatud kujul meieni tuuakse ja mille kallal me siis hulluksminemiseni pead vaevame. Ükskõik missugune paberkandjal raamat on puhas seesugusest kallutatud jamast. Raamat on lihtsalt raamat ja sellesse on mõnus põgeneda. "Punane kuninganna" on ideaalne põgenemisraamat.  Alustades lõpust - järelsõnas palub kirjanik, et mitte keegi oma arvustustes ei avaldaks raamatu lahendust, sest see rikub teiste lugejate mõnu. Usun, et see kehtib ükskõik missuguse raamatu kohta, nii krimi kui ka muidu hea ja voolava jutustuse. Niisiis - loo lahendust siit lugeda ei saa. Ega ka mitte sisu. Eks see ole omamoodi ka müügitrikk, tegemist on ju ikkagi edetabelite hitiga. Aga mis selles halba on? Me müüme ju tänapäeval kõike, isegi iseenda er...

  Loomingu Raamatukogu avaldab reeglina pisut elitaarset materjali. See ei ole ajaviitekirjandus ja ilmsel igaühele lugemiseks ei sobi. Ja just see teebki lugemise nauditavaks. Need on raamatud, mida saab vabalt poole lugemise pealt käest ära panna, aga neis on alati sees mingi riugas või kiiks, mis hakkab kusagi aju tagasopis kõdi tegema. Ja nii võtadki vihiku uuesti kätte, sest kiiks köidab.  Utz valgub pööraselt laiali ja muutub kohati väga hajusaks, nii et lugedes on justkui pilves hõljumise tunne. Siin on lootusetult segamini kirjaniku fantaasia ja ajaloolised faktid ja see mõjub nagu hästi tehtud ühepajatoit. Kõik on sees, aga kohati vahet ei tee, mis on mis. Mina-tegelane kohtub külma sõja aegses Prahas salapärase portselanikolletsionääri Utziga. Tegemist on eriti veidra vennikesega, kes juba nooruspõlvest alates tundis seletamatut kirge Meisseni portselani vastu. Paralleelselt on siin jutustatud nende kohtumisest, Utzi elukäigust kusagil minevikus, alkeemiast ja portse...

See on nii palju kõneainet saanud romaan, et midagi uut on raske lisada. Tegelikult - vabandusi leiab alati. Lihtsalt praegu on selline periood, kus mul on raske kirjutada. Justkui ei oleks maailmale mitte midagi öelda. See ei sõltu romaanist. Lugu on vägagi loetav, ehkki ma ei mõista päriselt, miks see eelmise aasta sensatsiooniraamatuks nimetatud on. Natuke nagu naistekas, aga pisut keskmisest sügavam.  Lugu räägib kolmest, tegelikult neljast õest. Üks on aasta tagasi surnud ja kolm püüavad oma leinaga toime tulla. Igaühel on oma luukered varjul.  Avery - näiliselt perfektne, tubli, usin, edukas. Ta on vanim ja seetõttu harjunud on väiksemate õdede eest hoolitsema. Isa oli joodik, ema jättis lapsed ripakile, nii ei jäänudki Averyl muud üle, kui kogu koormat ise kanda. Ja sellepärast on ta harjunud kõik asjad ise korda ajama. Aga perfektse koore all on nii mõnigi riugas... Bonnie - väliselt kõige elutervem tegelane. Alustas teismelisena profipoksija karjääri, aga pärast õe su...