Raamatukoi lugemislood

  See on ilus raamat. Ilus nii väljast kui seest. Ja paks. Andis ikka päris kaua võtta. Aga see oli puhas nauding. See ei olnud niisugune lugemine, mida saaks palju ja korraga teha, ikka väikeste ampsude kaupa, mõnuga ja rahulikult. Nagu restoranis. Gurmee.  On Teise maailmasõja järgne aeg. Väike Roland Baines pannakse Inglismaal internaatkooli ja sellest peale peab ta oma eluga ise hakkama saama. Vanemad lähevad tagasi Liibüasse, kus ta isa ohvitserina teenib. Roland on musikaalne, tal kujunevad oma klaveriõpetajaga imelikud suhted, millest on raske välja rabeleda. Abitu poisike ja ablas täiskasvanud  naine. Väga ebavõrdne suhe.  Romaan on üles ehitatud paralleelselt mitmes ajajärgus, justkui tagasivaadetena. Rolandi naine Alissa kaob ja Roland jääb üksi kasvatama oma pisikest poega. Politsei kahtlustab, et Roland ise tappis oma naise ära, nii satub ta lisaks kõigele veel uurimise alla. Aga laps tahab hoolt ja ellu peab ka kuidagi jääma. Hiljem selgub muidugi, et Al...

  Olen seni arvanud, et elulooraamatuid ma ei loe ja kõmuraamatuid samuti mitte. Nüüd olen kahel korral vääratanud ja saan aru, kui rumal olin, et ennast niimoodi piirasin. See raamat siin on kindlasti üks paremaid asju, mida elu jooksul lugenud olen. See neelas mu kohe üleni alla ja välja ma sellest enne ei saanudki kui lõpp käes. Jah, lõpp. Aga kelle lõpp? Või mille lõpp? Lõpp tühja tuule tagaajamisele. Lõpp asjadekultusele. Lõpp ilus olemise püüdlustele. Alles jääb ainult puhas rõõm ja elujanu. Just see ongi Jane Paberiti sõnum. See on ränk lugemine ja ausalt öeldes võtsin selle ette ainult sellepärast, et ei suutnud leppida ühe olulise inimese hiljutise vabasurmaga. Tahtsin teada, mismoodi sellega on. Kuidas jõuab inimene sellise valikuni? Kuidas lähedased seda aktsepteerida suudavad? Ja kas abistatud enesetapp on eetiline? Kas enesetapp üldse on eetiline? Vastust ei ole. Üleüldse tundub mulle, et mida vanemaks saan, seda arusaamatum mulle elu tundub.  Kusagil kolmekümnend...

  Ei saanudki kohe pärast selle raamatu lõpetamist kirjutama hakata, sest järgmine lugemine neelas mu alla. Püüan seda siis tagantjärele teha, ehk annab kontrast kahe raamatu vahel asjale pisut teise vaate.  Inimeste lugusid lugeda on alati huvitav. See paneb mõtlema, et elame küll samas füüsilises maailmas ja oleme justkui samad inimesed, aga ometi näeme asju nii erinevalt, et vahel on tunne, justkui erinevate inimeste maailmade vahel puudub kokkupuutepunkt. Kõik sõltub tõlgendamisest ja paraku toimub viimane ainult eelnevate kogemuste baasil. Seega - selleks, näha asju uue nurga alt, tuleb saada uusi kogemusi. Muidu näed asju ikka samamoodi edasi. Selles mõttes ongi raamatud mõnusad, et nende kaudu on maailma võimalik näha väga erinevate nurkade alt.  Eelmise sajandi üheksakümnendad olid minu jaoks väga rahulikud. Elasin siis Rõuge kiriku taga vaikset igapäevaelu, kasvatasin lapsi ja nohisesin niisama. Elu oli küll pisut vaesevõitu, aga kõik oli olemas ja kõige olulisem...

  Faye triloogiaga pöörab Läckberg oma loomingus uue lehekülje, "Pronksist unelmad", on selle sarja kolmas raamat. Autor pöörab selja klassikaliste krimilugude maailmale ja kirjutab põnevikke, kus ei ole tavapärast uurimistööd. See on hinnangu küsimus, kas niisugune muudatus asju paremaks teeb. Pigem on see loetav, kuid keskpärane põnevik. Siin ei ole erilist teravust, samuti puuduvad üllatused. Kõik on etteaimatav, ja loomulikult on olemas kohustuslik happy end.  Lugu räägib kehvast perekonnast pärit naisest, kes saab edukalt meeste maailmas hakkama. Kõik, kellele ta toetub, on naised. Eks ta üks amatsoonide lugu ole. Siiski - üks hea mees on ka. 

  Kunagi kuulsin lugu, et vanasti, kui beebi ohjeldamatult kisas, ütles vanaema, et lapsele on pandud vale nimi ja sellepärast tunneb ta ennast halvasti. Olen mõnikord mänginud mõttemängu, mis siis oleks, kui mul oleks mõni teine nimi. Näiteks Klaarika. Nimelt tahtis minu suur õde mulle just sellist nime, sest Entel-Tentel oli just käimas ja Klaarika Kuusk sealne lapstäht. Aga ma ei kujuta ette, et veedaksin oma elu Klaarikana. Milline ma siis oleksin? Daamilikum? Pehmem? Nunnum? Kas see mõjutaks minu valikuid ja hoiakuid? Ei tea. Aga just sellest räägib käesolev romaan. Nimelt sünnib peresse beebi ja tema isa tahab, et nimi oleks tema oma: Gordon. Aga ema ei taha seda nime panna, sest kodus on varjatud vägivald ja talle ei meeldi, kui isa omadused nime kaudu pojale üle kanduvad. Nii esitab kirjanik paralleelselt kolm versiooni. Esmalt saab laps nime, mille annab talle vanem õde: Bear. Teises versioonis annab ema lapsele nimeks Julian ja kolmandas läheb kõik isa tahtmist mööda. Ja ...