Raamatukoi lugemislood

  Põhjamaade parim krimiautor - nii on kaanel kirjas. Peaaegu iga Rootsi, Taani või Norra päritolu krimiraamatu kaanel on midagi sarnast. Mõnikord on täpsustatud aasta, mõnikord riik, aga sõnum on sama: autor on parim. Parim võrreldes kellega? Milliste kriteeriumide alusel hindamine käib? Kelle arvates parim? See kõik on suhteline. Spordivõistlustel on küll võimalik parim välja selgitada, sest hindamiskriteeriumid on selgelt paigas, aga kirjanduses... See on maitse asi. Seega sõna "parim" raamatu kaanel on niivõrd devalveerunud mõiste, et pigem tekitab see mõtte: jälle parim! Kui palju neid parimaid olla saab? Mitte et raamat kehv oleks, see tõuseb kindlasti omasuguste seas esile, sest autoril on selge sõnum. Pealispindselt on tegemist krimi- või tegelikult koguni põnevusromaaniga, aga tegelikult on siin palju rohkem. Ja jutustus on ladus, kergesti jälgitav, just täpselt sobiv nädalavahetuse põgenemisraamatuks. Siin on veidi märulit, peategelaste traagilist elusaatust, põnevu...

  Mulle öeldi, et see on menuraamat. Ma ei tea, kuidas see informatsioon minust mööda oli läinud, aga ma ei teadnud sellest midagi. Sõna "menuraamat" tekitas minus kohe suure ja mõnusa eelarvamuse, nii et lugemist alustades arvasin, et küllap on midagi kergekaalulist. Midagi naisteka sarnast, millele on sisse põimitud põnevuse element. Ma eksisin. See on suur ja tõsine lugu, raamatu tagakaanel olev kirjeldus, justkui on siin tegemist põnevikuga, on suhteliselt eksitav. Ma ei nimetaks seda põnevikuks, mis sellest, et surma ja intriigi on siin palju. Sest vägivald ei ole siin esiplaanil, olulised sündmused toimuvad hoopis tegelaste sees ja see teebki loo suureks ja sügavaks. Mingi seos tekkis mul John Steinbecki romaanidega ja see on ju puhas klassika. Nii võiks arvata, et "Me algame lõpust" liigitub mõne aasta pärast samuti klassika hulka.  "Me algame lõpust" on lugu perekonnast ja sõpradest, kelle saatust mõjutab kunagi ammusel ajal juhtunud traagiline õnn...

  Lõpetasin eile õhtul selle raamatu lugemise ja täna on mul ikka veel tunne, nagu oleksin näinud pikka ja painajalikku und. Niisugust, milles on olemas kõik: nii hea kui halb. Detailid on väga selged, aga kõik tuleb seestpoolt, kusagilt sügavalt. Mäletan, et kui väike olin, siis ühel hetkel leidsin ennast mõttelt, et ma päriselt ei saa aru, kas see, mida ma päeval kogen, on päris. Või hoopis see, mida öösiti unedes näen on reaalsus ja päeval ärkan unenäos. Seda raamatut lugedes tuli sama tunne. See on üheaegselt justkui unenägu ja elu. Ja see läheb nii sügavale, lausa põhjani. Alateadvusest kaugemale. Teisele poole elu. Ja ometi on see elu. Pisut müstiline, aga just see on kogemus, mille lugedes sain.  Ma ei tea, kas see on aja märk või olen ise vanuse kasvades pinnapealseks muutunud, aga seesugust sügavuse kogemist tuleb ette harva. Ei tulegi tegelikult, sest kogu aeg peab ju lippama. Kiire, kiire, kiire. Ja asjalik peab olema. Aga kas ikka peab. Kas ema oli asjalik ja pinna...

 

  See on imelik, kuidas raamatud jäävad sõrmede külge kinni. Hakkasin juba raamatukogust välja tulema, sest niigi olin liiga suure kuhja kaasa võtnud, kui riiulist vaatas vastu veider pealkiri: "Siili elegants". Midagi kummalisemat on raske välja mõelda. Muidugi lisandus see raamat kohe minu niigi kõrgele kuhjale. Jälle juhtus nii, et raamat leidis minu, mitte mina teda. Mõni nädal tagasi võlus mind ühe loo tegelaskuju: naine, kes oli geenius, aga tegi kõik selleks, et välja paista keskpärane. Nüüd sain sarnaste tegelastega otsast otsani täidetud raamatu. Mind võlub mõte, kuidas targad inimesed maailma lollitavad ja ei lase välja paista, kes nad tegelikult on. Vastupidiselt laiadele massidele, kes ei ole kuigi nutikad, aga esinevad lakkamatult ja valjuhäälselt.  Alguses on tunne, et tegemist on filosoofilise traktaadiga. Pole ka imestada, autor on filosoofiat õppinud. Mida edasi lugeda, seda kummalisemaks asjad lähevad. Siin on justkui kahe erinevad inimese mõtted ja neid ini...

 See on Sebastian Bergmani sarja neljas raamat. Mitte midagi ei juhtu, kui neid vales järjekorras lugeda. Veidi küll on viiteid eelmistele osadele, aga see ei sega. Sebastian Bergman on politseiga koostööd tegev psühholoog.  Ühes väikelinnas tapetakse perekond: isa, ema ja kaks last. Mõrva näeb pealt tüdruk, kes lõpetab rääkimise. Sellest hargneb krimilugu, kuid uurimisest olulisem on töö tüdrukuga. Laps hakkab joonistama ja nii jõuab Sebastian mõrvaloo uurimisel väga ootamatule lahendusele. Sada lehekülge enne lõppu on lugu justkui lahendatud, aga siis märkavad uurijad tüdruku joonistatud pildil ühte ootamatut detaili. Ja siit algab tagaajamine. Nagu ühes heas krimiloos olema peab, on lahendus väga ootamatu.