Camilla Grebe. Unetardumus

 

Põhjamaade parim krimiautor - nii on kaanel kirjas. Peaaegu iga Rootsi, Taani või Norra päritolu krimiraamatu kaanel on midagi sarnast. Mõnikord on täpsustatud aasta, mõnikord riik, aga sõnum on sama: autor on parim. Parim võrreldes kellega? Milliste kriteeriumide alusel hindamine käib? Kelle arvates parim? See kõik on suhteline. Spordivõistlustel on küll võimalik parim välja selgitada, sest hindamiskriteeriumid on selgelt paigas, aga kirjanduses... See on maitse asi. Seega sõna "parim" raamatu kaanel on niivõrd devalveerunud mõiste, et pigem tekitab see mõtte: jälle parim! Kui palju neid parimaid olla saab?

Mitte et raamat kehv oleks, see tõuseb kindlasti omasuguste seas esile, sest autoril on selge sõnum. Pealispindselt on tegemist krimi- või tegelikult koguni põnevusromaaniga, aga tegelikult on siin palju rohkem. Ja jutustus on ladus, kergesti jälgitav, just täpselt sobiv nädalavahetuse põgenemisraamatuks. Siin on veidi märulit, peategelaste traagilist elusaatust, põnevust, narkokaubandust - väga lai spekter ja samas üldsegi mitte segane. Kõik on väga kergesti jälgitav. Meenub ühe värvika tegelase kommentaar raamatupoes (ma ei tea, mis köite kohta), et see on nagu taldrikutäis kartuliputru: hakkad ühest servast võtma ja ei lõpeta enne, kui teise serva jõuad. Just selline see raamat ongi. Samas - ka kartuliputrusid on erinevaid. Mõned on mõnusad ja kohevad, mõned meenutavad rohkem tapeediliimi. See siin on kohev ja hästi maitsestatud. 

Aga olulisem on autori sõnum. Nimelt keskendub ta sellele, mida nutimaailm koos sotsiaalmeediaga inimestele mõjub. Siin on niivõrd tugev kriitika inimkäitumise pihta, et pealkiri "Unetardumus" minu jaoks tähendabki seda, et ninapidi telefonides istuvad inimesed elavad unetardumuses ega oma reaalse eluga mitte mingisugust seost. Siin on korraks juttu sellest, kuidas õde-venda kuuma ilmaga rannas uppusid ja samal ajal istus ema ninapidi telefonis. Või siis raamatu lõpustseen: kolm haiglatöötajat kimuvad nurga taga suitsu, igaüks ninapidi telefonis, lapsekäruga kõndiv isa takerdub äärekivisse, ise ninapidi telefonis, taksojuht, kes tõstab ühe jala peatuses välja, aga siis tardub, sest pilk on telefonis... Kui inimeste seas liikudes veidigi ringi vaadata, siis umbes nii asjad käivadki. Maailm on zombistunud. 

Lehekülgedel 341-342 on peategelasest politseiuurija vestlus ühe teadlasega, kes uurib sotsiaalmeedia mõju inimkäitumisele. Teadlane räägib sellest, et Hiinas ja Jaapanis on tavaline, et pulmapidu ei peetagi, aga pannakse ennast pruudi-peigmehena riidesse, üüritakse külalised ja tehakse hulk pilte, mida siis sotsiaalmeediasse pannakse. On millegipärast olulisem näidata pilte kui pidada tegelikkuses pulma oma sugulaste-sõpradega. Või sellest, kuidas Auschwitz oli täis barakkide taustal huuli prunditavaid ja selfisid tegevaid beibesid. Mis toimub?

Võrkudes on nii palju infot, et läbi tungib vaid see, mis on ekstreemne, tavainimesi ei laigi keegi. Ja laikide jaht on oluline, olulisem kui päris elu. Kõigepealt pead saama staariks ja siis võid oma lõunasöögi instasse üles riputada ning saada tuhandeid pöidlaid. Tavainimese postitus, ükskõik kui huvitav see oleks, ei köida kedagi. Seega - et nähtavaks saada, pead tegema midagi ekstreemset. Ja nii jõuab autor sama teemani, mida käsitleb essee "Läbipaistvusühiskond". Nartsissism on muutunud viraalseks. Vaata mind, vaata mind... Tähelepanu nimel ollakse valmis tegema ükskõik mida. 

Jah, autor läheb sellega pisut üle võlli ja viib tähelepanuvajaduse kuritegeliku süžeeni, aga siin on see vägagi põhjendatud. Seega ei saa siin rääkida tavalisest krimiraamatust, siin on palju enamat (Piiblis ja usuhullusest selle kõige taustal ma siin rääkima ei hakka, seda loeb igaüks ise).