Chris Whitaker. Me algame lõpust

 

Mulle öeldi, et see on menuraamat. Ma ei tea, kuidas see informatsioon minust mööda oli läinud, aga ma ei teadnud sellest midagi. Sõna "menuraamat" tekitas minus kohe suure ja mõnusa eelarvamuse, nii et lugemist alustades arvasin, et küllap on midagi kergekaalulist. Midagi naisteka sarnast, millele on sisse põimitud põnevuse element. Ma eksisin. See on suur ja tõsine lugu, raamatu tagakaanel olev kirjeldus, justkui on siin tegemist põnevikuga, on suhteliselt eksitav. Ma ei nimetaks seda põnevikuks, mis sellest, et surma ja intriigi on siin palju. Sest vägivald ei ole siin esiplaanil, olulised sündmused toimuvad hoopis tegelaste sees ja see teebki loo suureks ja sügavaks. Mingi seos tekkis mul John Steinbecki romaanidega ja see on ju puhas klassika. Nii võiks arvata, et "Me algame lõpust" liigitub mõne aasta pärast samuti klassika hulka. 

"Me algame lõpust" on lugu perekonnast ja sõpradest, kelle saatust mõjutab kunagi ammusel ajal juhtunud traagiline õnnetus. Üks peategelastest, politseikomissar Walk, on varases nooruses andnud kuriteo eest üles oma parima sõbra. Ja samas armastab ja kaitseb ta sedasama sõpra ikka veel, pärast kolme aastakümmet vanglas. Selles suhtes on nii palju eetilisi dilemmasid. Kas oli õige anda oma sõber võimudele välja? Kas sama, vanglast vabanenud sõber on süüdi uutes kuritegudes? Kas teda tuleks kaitsta või lasta ta surma mõista? Siin tuleb mängu tingimusteta armastus. Ja jälle küsimus: kus on armastuse piirid? Kas tingimusteta armastust on olemas? Kas teist inimest on võimalik armastada sõltumata sellest, mida ta teeb? Walker usub oma sõbra headusse ja aususse ning teeb tema heaks kõik, mida suudab. 

Sündmustik keerleb kahe lapse ümber, põhitähelepanu on neist vanemal. See on kolmeteistaastane Duchess, kelle ema ei saa oma eluga hakkama ja kes hoolitseb oma väikevenna Robini eest. Tüdruk nimetab ennast lindpriiks, on maailma silmis tugev ja karm, aga sisimas õrn ja habras. Väikevend on talle kõik, kogu elu. Selles õe-venna suhtes on kogu maailma armastus ja mitte miski muu siin ei loe. Lastel on traagiline saatus, neid pillutatakse siia-sinna ja ja nad peavad kõigega toime tulema. Duchess peab. Robin on väike. Ja siin tuleb taas mängu piirideta armastuse teema, lihtsalt teisel tasandil. 

"Me algame lõpust" lõpustseen on ilus ja kurb ühekorraga. Mida on õde valmis venna heaks ohverdama, et see saaks elada tavalist lapseelu nii, nagu kõik teised temavanused? Kõik. 

Nüüd ma saan aru küll, miks seda lugu nimetatakse menuraamatuks. See paneb meie maailma virrvarris põhiväärtused paika. Need, mis on kogu aeg olnud ja jäävad püsima ka. Lihtsalt oma turumõtetes kinni olles kipume me need unustama.