Raamatukoi lugemislood

Hoffmanni ja Grensi põnevik - nii seisab raamatu kaanel. Hoffmann on paadunud kriminaal ja Grens elatanud politseikomissar, kes tegelikult peab juba pensionipõlve. Peategelaste rollid eeldaks, et nad teineteisele vastanduvad. Aga ei, nad teevad hoopis koostööd ja kogu tegevus on vägagi piiripealne.  Hoffmann istub vanglas ja ühtäkki kohtab seal ühte vana tuttavat, kes paneb ta olukorra ette, et kakskümmend seitse aastat tagasi noortevanglast kadunud poisi saladus tuleb lahendada. Või muidu tapetakse Hoffmanni naine ja kolm last. Uurimiseks antakse aega kakskümmend üks päeva. Nii algab võidujooks ajaga. Hoffmann põgeneb vanglast ja hakkab asja uurima, aga ta ei saa seda teha ilma Grensi abita. Viimane riskib sellist operatsiooni toetades loomulikult oma vabadusega. Kogu tegevusest kujuneb paras märul, mis samas ei ole aga liiga räige ja vägivaldne. Pigem keskendub kirjanik tegelaste sisemaailmale ja see annab jutustusele sügavust. Põhirõhk ei ole niivõrd märulil ja vägivallal, kuivõ...

Peened naljad on nende kaante vahele pandud. Küsisin raamatukogust midagi naljakat, aga sain vastuse, et olen juba kõik naljakad raamatud läbi lugenud. Ilmselt on mu huumorisoon kusagil teise koha peal, aga see raamat väga naljakas ei tundunud. Naljad kiskusid kohati poliitiliseks ja see ei ole teema, mis mind väga köidaks. Aga siiski lugesin lõpuni. Lugu räägib sellest, kuidas president Francois Miterrand unustab oma kaabu restorani ja kõrvallauas einestav härra võta selle endale. Nii läheb kaabu käes kätte rändama ja hakkab muutma inimeste eluhoiakuid. Ükskõik, mis valdkonnas inimene ei toimeta, ikka lähevad asjad korda. Õnnestumised tulevad üksteise järel. Seejuures ei tea enamik inimesi kaabu päritolust midagi. Tundub jabur ja kohati päris raskesti jälgitav lugu, aga kui lõpuni ei loe, siis puänti kätte ei saa.  Mind köitis selle loo juures hoopis üks väga tõsine mõte. Meie õnnestumised ja ebaõnnestumised sõltuvad suures osas meie enesekindlusest ja usust, et asjad õnnestuvad. ...

  Huvitav, kuidas on kirjutada raamatut meeskonnana, kahekesi? Kas kõik detailid ja punktid arutatakse läbi? Kuidas on ülesehitusega? Kes üldse kirjutab? Selle raamatu puhul jääb tõesti mulje, et kõik on peensusteni läbi mõeldud. Kogu jutustust läbib süsteem, see on ladus ja kergesti loetav, samas mitte banaalne. Isegi see ei häiri, et mõrvari isik on aimatav juba raamatu keskel. Pigem hakkab huvitama küsimus, kuidas ja miks ta seda teeb. Pendeldamine kümne käsu ja koraani vahel segab korralikult vett.  Nõrganärvilistele seda lugu lugeda ei soovitaks, sest sisu on sama õõvastav kui kaanekujundus. Inimesi lahustatakse. Vees. Iga päev üks. Kirjeldus on niivõrd filmilik, et tegelikult ei ole ekraniseeringut vajagi. Kui see tehtaks, siis tuleks sellest väga värvikas töö, muidugi, kui tegijad on professionaalid.  Uurijate eraelu valgustatakse siin täpselt õiges annuses, nii et lugu ei muutuks naistekaks. Samas - eraelu on olemas, mis on ka inimlik. Mõtlema paneb Dea lugu. Täps...

  Juhtusin lugema arvustust, mille autor ütles, et see on raamat, mis räägib vastikutest asjadest, aga teeb seda väga ilusti. Vastikute asjadega olen nõus, aga ma ei ütleks, et ta seda ilusti teeb. Kõik on vastik, aga käest ära panna seda raamatut ei saa.  Mis siis juhtub, kui oled sündinud inimesena, aga sul on sellest kõrini? Sa ei taha olla inimene, vaid hoopis taim. Puu näiteks. Kogu elu pöördub pea peale, sest normaalsed inimesed näevad selles hullumeelsust. Aga hullumeelsusega on see lugu, et kõik sõltub, kustpoolt vaadata. See on inimeste seatud hinnangute ja kriteeriumide küsimus. Ja lõppude lõpuks tajub iga inimene nagunii maailma veidi erinevalt. Nii ongi keeruline määratleda hullumeelsuse piiri.  Kõik saab alguse sellest, et noor naine näeb und ja selle ajel otsustab lõpetada liha söömise. Temast saab taimetoitlane. Lähikondlased on endast väljas ja püüavad naisele aru pähe panna. Tehniliselt võttes koosneb raamat kolmest eraldiseisvast loost, mis üksteist jätk...