Raamatukoi lugemislood

  "Sosinamehe" autori raamat. Mõlemad lood on veidi müstilise maiguga ja see eristabki neid muust krimikirjandusest. Mõlemas loos on keegi akna taga, mingi müstiline tegelane, kelle olemasolu usuvad vaid need, kes teda näevad. Ja mõlemad romaanid on väga kaasahaaravad. Võtsin eile nõuks korraldada endale mitte midagi tegemise päev. See on niisugune päev, millel suur eesmärk: mitte midagi teha. Tavaliselt ma seda saavutada ei suuda, aga "Poolpõlenud maja" oli selle juures suureks abiks. Tegelikult ei saanudki seda enne käest panna, kui lõpp käes. Järelikult - hea krimiromaan. 

  See on vist nüüd lugemise uus tase, aga pärast raamatu lõpetamist nägin unes, et lugesin sedasama raamatut. Unenägu kirjutas loole uue lõpu. Selles läks mina-tegelane oma mürgise suhte juurde tagasi ja paar sai lapse. Lapse nimi oli Annamati. Huvitav, mis soost see laps oli? Aga viimases peatükis oli mina-tegelaseks hoopiski tema (vahepeal täiskasvanuks saanud Annamati) ja ta oli painavas, mürgises suhtes nagu ta emagi. Mõtlesin veel unes, et huvitav, kas samad mustrid korduvad põlvest põlve... Kuidas neist vabaneda? Vabaneda püüab ka selle romaani peategelane. Või õieti iseennast üles leida. Küllap see tunne on paljudele tuttav, justkui me ei oleks piisavad. Alati on kõrval keegi, kes arvustab, püüab sind raamidesse suruda ja enda jaoks parajaks teha. Palju on selliseid inimesi, kes ise ei ole valmis muutuma ega kohanema, küll aga on nad varmad teisi arvustama. See võib olla elukaaslane, ema, kallim... Ja sa muudkui pingutad, et meeldida. Kuni kaotad iseenda ära. Sa ei julgegi e...

  Jostein Gaardner kirjutas kunagi raamatu "Sofie maailm". See räägib tüdrukust, kes saab salapäraseid kirju ja õpib seeläbi filosoofia ajalugu. Filosoofia ei ole ilmselt suupärane laiadele massidele, aga läbi Gaardneri romaani ja filmi sai nii mõnigi võhik selle ajalooga tuttavaks. Üks sakslasest teoloogiatudeng mainis mulle, et selle raamatu abil on nii mõnigi üliõpilane filosoofia eksami sooritanud. Kunstiajalugu ei ole ka väga populaarne teema, eriti praegusel tiktoki ajastul, kus inimeste süvenemisvõime aina kahaneb. Üle minuti enam naljalt millelegi keskenduda ei suudeta, kogu aeg peab peale tulema midagi uut. Kohati tundub, et mida labasem, meelelahutuslikum ja lollim, seda parem. "Mona silmad" vastandub sellele üpris jõulisel moel. Tegemist on romaaniga, mis räägib väikesest Monast, kes hakkab jõudma teismeikka. Ühel hetkel kaob  ajutiselt tüdruku nägemine, kuid mingit meditsiinilist põhjust sellele ei leita. Tema vanaisa, kartes, et laps jääb päriselt pimed...

  Hea suvelugemine kulub marjaks ära. Jälle tegutsevad Mia ja Munch. Ja Miat jälitab taas tema minevik. Ta otsib ikka veel tõde sellest, mis juhtus tema kaksikõega. Samal ajal tegutseb sarimõrvar ja mitte keegi ei saa aru, mis on selle tegelase motiiv. Oslo on paanikas, inimesed istuvad kodus, lapsed viiakse kaugele vanavanemate juurde. Kuni raamatu lõpuni jääb tõde peitu. Aga elutahe võidab ja Mia saab oma asjad lahendatud.  Ilmselt on selles süüdi minu suvine aktiivne eluviis, aga raamatut kätte võttes olin alati väsinud ja sellepärast ei tulnud lugemine sugugi tavapäraselt intensiivne välja. Paarkümmend lehekülge - ma juba tukkusin. Aga lõpuks sai ta läbi. See oli tavaline põnevik, üks paljude seast. Ei midagi head, ei midagi halba. Lihtsalt üks põnevik. 

  Kas see ongi kaasaja "Tõde ja õigus"? Sõltub vaatenurgast, aga mingil määral võib nii öelda küll. Tammsaare räägib elust, Vadi räägib elust, aga nad teevad seda erinevas kontekstis. Keskkond on muutunud, aga inimesed jäävad samaks. Suhted samuti. Inimene nagu tahaks armastust, aga kardab ka. Ja lapsi tahab, aga kardab ka. Ja hästi elada tahab, aga siis keerab ise kõik jälle nässu.  Kui ma alustasin lugemist, siis tundus see väga naljakas raamat. Just mõtlesin, et pole korralikult naerda saanud, aga seda romaani lugedes tegin seda kohati päris valjult. Mida kaugemale jõudsin, seda tõsisemaks lugu läks. Tegelikult ei ole tegemist sugugi naljaraamatuga, olgugi, et tekst on täis mahlakaid väljendeid ja võrdlusi. See ongi Eesti algupärase kirjanduse väärtus: rikas keel. Tõlkekirjandusest seesugust ei leia. Ja lõpuks võin öelda, et Urmas Vadi on minu näol ühe fänni juurde saanud.  Peategelane on Toomas, kes kirjeldab lihtsalt oma elu. Ja nii võibki seda lugeda: inimesed sünni...