Carolina Pihelgas. Lõikejoon. LR 1-2/2024

 

See on vist nüüd lugemise uus tase, aga pärast raamatu lõpetamist nägin unes, et lugesin sedasama raamatut. Unenägu kirjutas loole uue lõpu. Selles läks mina-tegelane oma mürgise suhte juurde tagasi ja paar sai lapse. Lapse nimi oli Annamati. Huvitav, mis soost see laps oli? Aga viimases peatükis oli mina-tegelaseks hoopiski tema (vahepeal täiskasvanuks saanud Annamati) ja ta oli painavas, mürgises suhtes nagu ta emagi. Mõtlesin veel unes, et huvitav, kas samad mustrid korduvad põlvest põlve... Kuidas neist vabaneda?
Vabaneda püüab ka selle romaani peategelane. Või õieti iseennast üles leida. Küllap see tunne on paljudele tuttav, justkui me ei oleks piisavad. Alati on kõrval keegi, kes arvustab, püüab sind raamidesse suruda ja enda jaoks parajaks teha. Palju on selliseid inimesi, kes ise ei ole valmis muutuma ega kohanema, küll aga on nad varmad teisi arvustama. See võib olla elukaaslane, ema, kallim... Ja sa muudkui pingutad, et meeldida. Kuni kaotad iseenda ära. Sa ei julgegi enam olla see, kes sa oled. Väga kõnekas on raamatus toodud seik, kus ema ja tädi tulevad maale jaanipäeva pidama ning muudkui arvustavad. Kõik teised teavad paremini, kuidas sul on õige elada. Ja kui sa sellele lõppu teha ei oska, siis lähedki katki, lahustud, kaod ära. Jääb mulje, nagu sul ei olekski ise õigust enda elu üle otsustada. Aga tegelikult on ju.
Mina mõistan lõikejoonena ajaperioodi, mil minategelane üksinda maal elas. Vaatas otsa olmemuredele, lasi endast läbi kurbuse, ahastuse, kahtluse. Vältis välist survet (mis ikkagi otsapidi temani jõudis) ja otsis kadunud ennast. Sest aastaid oli ta püüdnud olla kellegi teise meele järgi. See lõikejoon seab piiri mineviku ja tuleviku vahele. Ühel hetkel ütled stopp ja otsustad lõpetada selle, mis sind enam ei teeni. See loob tühjust ja ühtlasi ka ruumi millelegi uuele. Küllap sa ei teagi, mis see uus on, aga elu toob selle ise ette. Ainult et see saab tulla vaid siis, kui anumas on ruumi. Kui see kõiksugusest jamast üle ajab, siis elu rohkem ei anna. Tühjendada tuleb. Aga mugav on seda mitte teha, sellepärast jõuabki inimene selleni vaid siis, kui enam ei jaksa kannatada. 
Usun, et nii mõnigi lugeja leiab siinsest raamatus olevatest sisekaemustest eheda äratundmise: on jah nii, ma olen täpselt samamoodi tundnud. See on nii aus, et valus hakkab ja tihtipeale ei julge me seda iseendale tunnistada. Ja nii sa oledki tänulik Carolina Pihelgasele, et ta selle välja ütles. Või kirjutas. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave