Raamatukoi lugemislood

Olen seni Hemingway suhtes niisugust aukartust tundnud, et ei ole söandanud tema raamatuid lugeda. Mingil moel on temast kujunenud niisugune kuvand, mis paneb arvama, justkui oleks tegemist sedavõrd suure kirjanikuga, kelle loomingu mõistmiseni ma ei küündi. Nüüd tuli see kirjanik ikkagi minu juurde. Küll tagauksest, aga ikkagi.  Paula McLaini romaan "Pariisi abikaasa" räägib Hemingway elu algusperioodist tema esimese abikaasa silmade läbi. Võiks arvata, et suure kirjaniku kujutamine kaasaegses romaanis on üpris libe ja ohtlik tee. Küllalt on raamatuid, mis muudavad seesuguste suurkujude elu lugeja silmis odavaks seebikaks. Paula McLain on väga hästi hakkama saanud. Kuigi Hemingway elu oli laias laastus vaadates seebikasarnane, on autor selle kirjutanud niisuguseks, mis viib lugeja peategelasele lähedale ning täidab aukartusega tema vastu. Raamatu tagakaas annab mõista, et peategelaseks on eelmise sajandi kahekümnendate Pariis. Ma ei ole kindel, kas see ikka on päris n...

Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal. Mida rohkem: kas aega, sõda või armastust? Vastus: alguses armastust, pärast sõda. Seda kõike seob aeg. Segastest eelmise sajandi neljakümnendatest on kirjutatud palju. Mõnikord tundub, et see teema on ammendatud. Paraku on see periood niivõrd traagiline ja mitmetahuline, et pea iga tollal elanud inimese saatusest võiks kirjutada raamatu ja iga lugu saaks sootuks erinev. Nii ka see. See siin on ühe noore baltisakslase lugu sellest, kuidas ta sõjakeerises kaotas armastuse, kodumaa - kõik. Ja sellest hoolimata elas edasi. Niisiis annab see lugejale võimaluse näha oma ajalugu tavapärasest veidi teistsuguse nurga alt. Viimasel ajal kipub ära kaduma teadmine, et baltisakslate kodumaa on ikkagi siin. Meie jaoks tundub, et sakslane on sakslane ja kohati ei mõista me, miks mõned sakslased Eestis ja Lätis niimoodi nostalgitsemas käivad. Aga tasuks üritada mõista. Siin on ju nende juured. Ja aeg on piisavalt palju edasi läinud selleks, et lahti saada m...

Olen põnevusromaanide laviini alla jäämas. See siin on siis juba kolmas. Hirmus tahtmine oleks hakata tegema võrdlevat analüüsi, tuua välja sarnasused ja erinevused, head ja vead, aga jäägu see sinnapaika. Hinnangute andmine jäägu nende pärusmaaks, kes sellest tegevusest rõõmu tunnevad. Mina lähtun jätkuvalt printsiibist "on nagu on ja tuleb mis tuleb". Ka raamatute puhul. Nad kõnnivad mulle ise kätte ilma, et ma ise midagi tegema peaks. Nii ka see tükk siin. Sõna "triloogia" esikaanel muudab ettevaatlikuks. Tahaks mõelda, et taas on tegemist autoriga, kes menuromaane tootes rikkaks ja kuulsaks üritab saada. Tegelikult, nagu ma aru saan, on tegemist kogunisti kahe autoriga. Ja siis seostub see kõik veel lohetätoveeringuga. Mitte et sellel midagi viga oleks, väga vahva oli seda lugeda, aga kaks sarnast triloogiat oleks liiast. Taas selgub, et hirm ja eelarvamused on rumalad asjad.  See siin on väga teistmoodi põnevusromaan. Kuidagi hea ja lahe on lugeda, pole ...

15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...

Leidsin veel ühe Jo Nesbø raamatu. See on ikka tuntud headuses. Jälle juhtus nii, et ma ei saanud seda käest ära panna. Perekond oli õnneks mõistev, nii et keegi ei pannud pahaks, kui ma umbes ööpäeva kontaktivõimetu olin ja pärast juhmi näoga ringi käisin. Vahepeal üritasin magada ka, kui öö kätte jõudis, aga see oli suhteliselt vaevaline, sest põnevus ei lasknud uinuda. Harry Hole romaanid on selles mõttes kiiksuga, et kuigi säilib kirjanikule omane põhjamaine stiil, on igaüks neist mingi oma joonega. Seekord siis Päästearmee ja selle luukered. Lisaks Ida-Euroopa palgamõrtsukas.  Selle romaani puhul tasub kindlasti esile tuua lõpplahendust. Kui üldiselt oleme sedasorti lugude puhul harjunud, et peategelane peab iga juhul kurikaela kätte saama, siis siin tõstetakse esile teised väärtused: inimlikkus, kokkulepped, ausus ja usaldusväärsus. Nii et tulemus on mõnevõrra ebaharilik. Lisaks tundub mulle, et see lugu on kuidagi erakordselt sündmusterohke, vägivaldne ja hirmus. See, k...