Raamatukoi lugemislood

Millegipärast arvatakse mõnikord, et ma kirjutan siin arvustusi. Ma ise nii ei arva. Arvustus on kindlate reeglite järgi kirjutatud tükk, aga mina ei pea kinni mingitest reeglitest. Lihtsalt kirjutan üles need raamatud mida loen. Asi sai alguse sellest, et juba pikka aega küsisid paljud tuttavad minult loetud raamatute kohta ja kui sama raamat tuli jutuks kümnekonna inimesega, igaühega eraldi, siis muutus asi natuke tüütuks. Lisaks mõtlesin, et võib-olla leidub raamatuhuvilisi, kellega ma silmast silma ei kohtu, aga kellele mu lugemispäevik kasuks võiks olla. Sellepärast siis kirjutangi.  Üritan vältida hinnangute andmist (mõnikord see siiski ei õnnestu), sest kes ma selline olen, et teise tööd arvustan. Ise ma ju raamatu kirjutamiseks võimeline ei ole, järelikult ei ole mul ka õigust teiste kirjutatut maha teha. Kiita vast ikka tohin... Üldse on mõistlik lähtuda ürgsete eestlaste arusaamast, et asju tuleb võtta nii, nagu need on, mitte jagada headeks ja halbadeks. See kehtib ...

John Grisham jätkab talle omases joones: kõik tema raamatud on rohkemal või vähemal määral seotud Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemi ja juriidiliste keerdkäikudega. Ei astu seegi romaan sissetallatud rajalt kõrvale. Samas lisab autor alati midagi enamat, just sellele loole omast. Seekordne kohtualune on viimased üheksa aastat veetnud surmamõistetute osakonnas. Ta on rassist, kelle hingel on mõned mustanahaliste lintšimised ja käputäis pommiplahvatusi juutide hirmutamiseks. Õnnetul kombel lõppes viiman aktsioon kaksikutest väikelaste surmaga. Niisiis on mees surmanuhtluse justkui igati ära teeninud. Surmaotsuse täideviimiseni on jäänud neli nädalat.  Siin astub mängu ühes suurfirmas töötav algaja advokaat Adam Hall, kes juba aastaid on omal käel seda juhtumit uurinud. Et põhjus, miks ta just sellest juhtumist huvitub, ilmneb juba raamatu alguses, siis ei ole mul põhjust seda varjata: surmaotsust ootab Adam Halli vanaisa. Siit tuleb mängu õige mitu mõtlemapanevat teemat, nii ...

Hemingway teostest kirjutamine tundub iseendale nagu pühaduseteotus. Sest tegemist on millegi niisugusega, mis on selge ja puhas ning mida ei ole ilus torkida.  Loomulikult ei ole antud juhul tegemist kergekaalulise lugemisvaraga. Aga vahetevahel tasub niisugust kraami kätte võtta, et mõista, mis on tõeliselt hea. Pärast sellist lugemist tundub, et ükski lause ei ole piisavalt hea ja läbimõeldud ning mõtted on puha lamedad. Üks oluline erinevus kaasaegsete autorite ja klassikute vahel seisnebki vist selles, et kaasaegne kirjanik kirjutab LUGU, aga klassik kirjutab LUGU JA LAUSEID. Iga üksik lause on puhas, viimistletud tervik. Ja need miniatuursed tervikud omakorda moodustavad suuremaid tervikuid. Isegi sõnakordused, mis tavalises romaanis häiriksid, on siin läbi mõeldud. Ja see keelenauding, mida Hemingway lugejale pakub, on Enn Soosaare tõlkes ilusti alles. Kaks suurt meest - kirjanik ja tõlkija - on nende roosade kaante vahel kokku saanud.  Seda siin ei saa pidada pä...

See on Khaled Hosseini kolmas eesti keelde tõlgitud romaan. Need eelmised lugesin läbi kunagi ammu, kui mul ei olnud veel kombeks kirjutada.  Selle kirjutamisega on vahvad lood. Mõnikord, kui arvuti kallal klõbistan, küsib üks mu pereliige: "Mida sa teed?" Ja mina vastan: "Kirjutan raamatut." Kõlab uhkelt küll. Asjaosalised saavad aru, ülejäänud arvavad minust ilmselt enamat, kui väärt olen. Sest vaevalt et kunagi päris raamatuga maha saan. Romaan räägib taas Afganistanist ja sealsete inimeste saatusest. Võrreldes eelmiste lugudega on siin märksa vähem juttu poliitilisest olukorrast. Kirjanik keskendub peamiselt inimlikule tasandile. Seejuures kirjeldab ta erinevate inimeste lugusid, mis üksteisega läbi põimuvad, tihti võib kohata sama lugu erinevate inimeste vaatenurgast. Tagakaanel on kirjas, justkui oleks tegemist emotsionaalse, provotseeriva ja unustamatu romaaniga sellest, kuidas me armastame. Sõna "provotseeriv" on selle raamatu iseloomustam...

Lars Kepleri pseudonüümi taga peitub kirjanikepaar Alexander ja Alexandra Coelho Ahndoril.  "Hüpnotisöör" on Joona Linna sarja esimene raamat. Väidetavalt tõusis see 2009. aastal Rootsi müügiedetabelite absoluutsesse tippu, ületades isegi Stieg Larssoni triloogia populaarsuse. Lugesin sarja raamatuid vales järjekorras: "Painajalik leping" sai juba mõni aeg tagasi läbi loetud ja erilist muljet see ei avaldanud. Aga näib nii, et sarjade puhul tuleb alati arvestada, et esimene lugu on parim, järgmised aga on rohkem juba kohustusest ajendatuna kirja pandud. Nii ongi, et "Hüpnotisöör" vangistas mu mõneks ajaks endasse.  Raamat ise oleks justkui kolmest erinevast romaanist kokku pandud. Võib-olla isegi neljast. Alguses leitakse Stockholmi äärelinnast mehe surnukeha. Hiljem selgub, et tema kodus on tapetud ka ülejäänud perekond. Ainult teismeline poeg on imekombel ellu jäänud. Siin asuvad tegevusse kriminaaluurija Joona Linna ja arst Erik Maria Bark. Suur ...

Taas kord selgus tõde, et ma ei hoia ennast filmimaailmaga ikka üldse kursis. Näppu juhtus pealtnäha üsna suvaline raamat. Kaas ei näe välja ka selline, et väga lugema kutsuks. Pealkiri viitab keskpärasele naistekale. Kui pool raamatut läbi loetud sai, siis selgus, et "The Help" olevat paar aastat tagasi kuum film olnud ning suisa Oscarile kandideerinud. Ja mina ei teadnud asjast midagi. Vast nii ongi parem. Eelmise sajandi kuuekümnendate alguse Ameerika Ühendriigid. Mississippi osariik. John Kennedy mõrv. Keskvõim üritab korda luua rassisuhetes. Martin Luther Kingi marss. Kosmoseajastu algus. Vietnami sõda. Hipid tõstavad pead. Ja selle kõige keskel hulk seletamatuid piire inimeste mõtteviisis. Harjumus, mis ütleb, et just nii on õige, sest on ju alati olnud. Eriti kõik see, mis puudutab rassisuhteid. Just sellele "Koduabiline" keskendubki. Raamat räägib ühe väikelinna elust kolme naise silmade läbi. Skeeter on 22-aastane valge naine, kes naaseb pärast kolle...