Stephenie Meyer. Keemik

Läksin raamatukogusse, vaatasin sellele raamatule otsa ja küsisin endalt, kas ma tegelikult ikka tahan seda vampiirilugu lugeda. Nii toimivad peas skeemid, mis hakkavad inimest (autorit) kohe seostama sellega, mida ta juba varem on teinud. Läksin riski peale välja ja ikkagi tõin selle koju.

Ma ei oska siiani päriselt endale ära seletada, miks ma selliseid põnevikke lugeda tahan. Ilmselt on põhjus kusagil lapsepõlves, kui lugesin kella neljani hommikul seiklusjutte maalt ja merelt ning kella seitsmest tuli juba koolibussile minna. Ma ei saa siiani aru, kuidas ma vastu pidasin. Aga kirg raamatute vastu oli nii suur, et see kaalus kõik üles. 

See siin ei ole mingi vampiiri-lugu. Aga julm on ta küll. Tagaajamist, piinamist ja vägivalda on siin kuhjaga. Nii et need, kellele selline kraam sobib, peaks selle raamatu kätte võtma. Ja päris noortekas ta ka ei ole. Samas - ega ta lugejalt mingit erilist mõttetööd ei nõua. Sündmused on ritta pandud täiesti lineaarselt ja ise ei pea eriti pingutama, et otsi kokku ajada. Lihtsalt väga lihtne ajaviitelugemine. Aga vahel on ju seda ka vaja.