Raamatukoi lugemislood

  On see vast märul! Klassikaline küll, aga käest ära panna ei saa. Siin on salapärane sarimõrvar, psühhopaat, kellel puudub reaalsusega adekvaatne kontakt, tubli peauurija, rumal ja auahne ülemus, kiiksuga naisuurija. Kõik on olemas. Süžee on piisavalt segaseks aetud, nii et seoseid on keeruline luua. Kuidas on omavahel seotud üks ususekt, neli mõrvatud tüdrukut ja kummalised juhtumised hooldekodus? Küllap on. Ja loomulikult on peasüüdlane kõige päikeselisem, helgem ja naeratavam tegelane. Jah, seekord tundsin ta juba romaani keskel ära. Aga ikka oli huvitav lugeda.  See on täpselt õige raamat tuulisteks ja vihmasteks aprillilõpuilmadeks, kui väljas ei ole tahtmist midagi asjalikku teha ja üleüldse tundub mõnus mõneks ajaks reaalsusest jalga lasta. 

  Ilus raamat nii sisult kui vormilt. Juba kätte võttes tekitab see austust: korralikud kvaliteetsed kaaned, kaunis kujundus, hea paber, mõnusalt suur tekst laiade reavahedega. See kõik paneb uskuma, et niisugusesse vormi on pandud kvaliteetne sisu. Ja kuidas teisiti saakski, tegemist on Nobeli kirjanduspreemia laureaadiga.  Selle raamatu puhul peab paika tõdemus, et vähem on rohkem. See on väikeses formaadis ja õhuke ning lugu keeleliselt napp. Aga see ongi omaette oskus, kui suudad nappide vahenditega väga sügava sisu edasi anda. Ridade vahel on nii palju.  Pealiskaudselt võttes räägib lihtne lugu mehest, kes jääb hilissügisel autoga metsa kinni ja hakkab otsima väljapääsu. Alguses olin veidi nõutu, et mis see siis on. Ja alles mõne aja pärast mõistsin, et selle taga on midagi hoopis enamat. Eksimine, valikud, iseendas vangis olemine, elu, surm, üksindus, inimesed... Kõik on ühes loos koos. Ja lugemine annab igaühele ruumi seda kõike sisimas tõlgendada. Sest reavahed on...

  Kõigepealt hakkab silma kaanekujundus. See on täpselt sisule vastav. Õigupoolest tekib seda raamatut kätte võttes põnevus: kui palju jaburusi suudab üks rootslane välja mõelda? Ja suudab. Saja- aastase kadumise raamat oli esimene ja teedrajav. Seda oli tõesti vahva lugeda. Vahepeal justkui ei lisandunud midagi uut. No tegelikult lisandus küll, aga kõik jooksis kuidagi samasse stiili. Nii et ega ma seda raamatut alustades päris kindel ei olnud, kas loen selle lõpuni. Lugesin. Sest see lugu on next level .  Loomulikult on stiil äratuntav ja lollusi tuleb lademes, aga need on kuidagi sordiini all ja rohkem välja peetud. Eelmiste romaanide juures hakkas mind tüütama poliitiline alatoon, selles raamatus on seda tunduvalt vähem. Tegelikult ju on, aga kuna tegevus toimub 19. sajandi keskpaiga Rootsis, siis kommunistlikud diktaatorid ja Ameerika presidendid jäävad seekord mängust välja. Ainult Rootsi kuningas käib korra läbi.  Natuke sisust ka. Algot on seakasvataja poeg. Kohal...

  See ei ole jällegi klassikaline krimiromaan. Lugu räägib kahe Põhja-Rootsis elava perekonna loo. Tegevus toimub paralleelselt kaasajas ja eelmise sajandi kuuekümnendatel.  Väikeasula politseiülem Wiking pärineb ühest kõnealusest perekonnast. Ta on äsja läbi teinud kiiritusravi ega käi ametlikult tööl. Jaanipäeva paiku leitakse soost laip. Kuna Wikingi naine Helena on mõned aastad tagasi kaduma läinud, siis arvatakse, et see on tema. Ainult Wiking teab, et ei ole. Selgub, et tegemist on mehe isaga. Probleem on aga selles, et Wikingil on juba isa. Ja ema, kes võiks selgitusi anda, on surnud... Suur osa tegevusest toimub minevikus. Siin on hulgaliselt kättemaksu ja draamat. Nii saab lugeja paralleelselt uurimisega teada, mis tegelikult toimus. Mängu tuleb üks saladuslik šeifirööv, mis on aastaid lahendamata. Aga tänapäeva Wiking on segaduses: ta ei saa enam aru, kes ta on. Lisaks on ta kaaslane Alice väga segase taustaga. Loosse on põimitud koguni Vene luure.  Sellel romaa...

Seda raamatut on raske käest panna. Tegelikult on ühtede kaante vahel kolm romaani, aga ma ei kujuta ette, kuidas neid oleks eraldi lugeda. Ja lugu tervikuna on painav.  "Kaustik" teeb nõutuks. See koosneb väikestest lugudest, mis on ülimalt intrigeerivad, need manipuleerivad hea maitse piiril. Siit-sealt on võimalik välja lugeda vihjeid, et need on koolipoiste kirjandid, mida nad sõja ajal, kui kooli ei saanud, ise kirjutavad. Sellest siis ka pealkiri. Parimad kirjandid on puhtalt kirjutatud kaustikusse. Esimesel sajal leheküljel on küll tunne, et siia on kokku kogutud kõik seksuaalperverssused, mida inimmõistus suudab välja mõelda. Asi ületab igasuguse hea maitse, korraks on isegi tunne, et äkki paneks raamatu üldse käest. Aga ei saa ikka ka, nii köitvalt on kirjutatud.  See räägib kaksikutest, kelle ema viib sõja jalust maale vanaema juurde. Aga vanaema on karm mutt ja ega ta poiste eest hoolt ei kanna. Nii peavad väikesed metslased ise hakkama saama. Ja nad on leidlikud n...

On olemas mehelikud krimiraamatud ja naiselikud krimiraamatud. Lisaks sellele on veel need, mis kirjutatud puhtalt müügiks. Neid lugedes tunned kohe, et kirjanik on väga täpselt kalkuleerinud, mis müüb ja mis mitte.  Adler-Olsen nii ei kirjuta. Tema kirjutab mehelikult ja see meeldib mulle.  Sellist kirjutamisviisi iseloomustab ratsionaalsus, millele on lisatud veidi vürtsi. Mingi vimka peab ikka sees olema, muidu jääks asi kuivaks. Selles raamatus ilmub välja hulgaliselt minevikus olnud surmajuhtumeid, mida on kästiletud enesetappudena. Uurimise käigus selgub, et tegemist on mõrvadega ja nende ühine nimetaja on lauasool. Kõikide laipade juurest on leitud ühel või teisel kujul soola ja see on imelik. Nagu ka valitud surmakuupäevad, mis moodustavad mustri. Kõik inimesed on tapetud mõne kurikuulsa diktaatori sünnipäeval ja see teeb asja veel imelikumaks. Q-osakond eesotsas Karl Morkiga peab selle mõistatuse lahendama. Lahendabki, aga koroonapiirangud ei lase eriti vabalt tegutse...

  LR 2022 nr 7, tlk Hasso Krull Seda esseed soovitaksin lugema hakata Hasso Krulli saatesõnast. Mina nii ei teinud, sest see on raamatu lõpus. Aga paljud autori mõtted on eriti teravalt välja toodud just siin. Kuna raamat on originaalis ilmunud 2017, siis saatesõna annab hiljem toimunud sündmuste taustal veidi lisa. Allikaks on siin peamiselt saksakeelses ajakirjanduses hiljem ilmunud artiklid. Kindlasti on need ühed võimalikud vaatepunktid maailmas toimuvale. Alati on võimalik mõelda teisiti, aga see teebki ju elu rikkamaks.  Saatesõnas on puudutatud pandeemia teemat. Byung-Chui Han võrdleb viirust inimkonnaga. Ka inimene paljuneb kontrollimatult, hävitades seejuures ümbritsevat keskkonda (kas maa peaks ka ennast inimviiruse vastu vaktsineerima?). Kuid pandeemia periood taandas inimese pelgalt bioloogiliseks olendiks, kellel tuleb ellu jääda. Enam ei suudeta endale selgeks teha, missugune on elu, mida tahetakse elada. Elu on muutunud emotsionaalselt tühjaks. Seesugune pööre m...

Krimilugu küll, aga veidi ebatraditsioonilise ülesehitusega. Raamatu kommentaarina on kirjas, et autor justkui maalib sõnadega. Mõtlesin, et küll ikka oskavad hästi promoda. Aga romaani lugedes just selline tunne ongi. Kõik justkui tiksub tasapisi, lugu ise räägib väga räigetest asjadest, aga ikka on tunne, justkui keegi teeks laiu looklevaid pintslitõmbeid. Sõnadega.  See on üsna tavapärane, et raamat algab eellooga, mis kirjeldab kunagi ammu toimunud sündmust. Jutt käib mängukoolist, meie mõistes laste päevahoiust, kus hulk kuueaastaseid on leidnud endale paar peksupoissi ja lihtsalt kiusavad neid väga räigel moel. Õpetaja laseb asjadel rahulikult toimuda, sest kius viiakse läbi mängukooli aia taga ja see ei kuulu väidetavalt enam tema kompetentsi... Ülejäänud süžee toimub tänapäeval. Üks vanem proua saab haiglast koju ja leiab sealt võhivõõra tapetud mehe. Näeb välja nagu halb juhus. Aga ei ole. Kirjanik jälgib kahte tegevusliini: ühest küljest kirjeldab ta kurjategija tegevust ...

  Hilduri sarja teine osa jäi mul nüüd vahele. Aga sellest ei ole lugu, sest kolmandas osas on põhimõtteliselt teise osa sisu aimatav. Huvitaval kombel oli seda raamatut huvitavam lugeda. Kui esimene on kirjutatud suhteliselt aeglases tempos ja pingevabalt, siis selles loos jagub pinget küllaga. Ei saagi täpselt aru, kas kirjanik läks käima või harjusin mina tema stiiliga.  Romaani peategelast on keeruline tuvastada. Hildur on ikka mängus ja ajab oma asju edasi. Aga selles loos on Jakob vähemalt sama tähtis. Paralleelselt on käigus mitu tegevusliini- ja kohta. Kõige ühendajaks on ikka Hildur, kellel on toimuvaga isiklikud seosed. Lõviosa sündmustest toimub Islandil, aga Lääne-Lapimaal hargnev tegevustik on vähemalt sama tähtis. Jakob on sealt pärit ja seega osa süžeest sinna kandubki. Huvitav on lugeda Lapimaa olustiku- ja loodusekirjeldusi, sest ühel külmal talvel mõni aasta tagasi sai seal ka ise ära käidud. Ja tõepoolest - kirjeldatu toob silme ette selle, mida tollal koges...

  LR 2025/6, Tlk Hasso Krull Küllap on peaaegu igaüks mingitel hetkedel mõelnud: peatage maailm, ma tahan maha minna. Kuidagi liiga palju on kõike ja see tulvab niisuguse kiirusega peale, et ei jõua järge pidada. Nõnda küsime endalt: mis toimub? Ja ei oska vastata. Midagi oleks nagu lahti, aga ei saa aru, mis täpselt.  Byung-Chui Han annab ühe võimaliku vaatenurga. See ei pruugi olla tõde, sest nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid võimalusi asju näha. Objektiivselt võttes ei olegi tõde olemas. Või igaühel on oma tõde. Kui on... Aga seda esseed lugedes vaimustusin üle hulga aja tõeliselt. Tekkis mingi ahhaa-tunne: ka nii on võimalik asjadele vaadata. Kerge lugemine see kindlasti ei ole, tegemist on filosoofilise esseega. Aga sellest tekstist läbi närimine tasub ennast kuhjaga ära. Kuidagi pildi lööb selgemaks. Siinkohal ei anna ma edasi raamatu sisu, pigem üksikuid mõtteid, mis lugemisel tekkisid. Kui need kõik siia kirja paneksin, siis saaks jutt nii pikk, et mitte keegi ...

  See on hämmastav, kuidas ekraniseering võib lugemiselamust muuta. Mis sellest, et filmi sündmustik pärineb hoopis teisest raamatust. Olustik ja tegelased on samad. Nii oligi seda romaani alustades tunne, et tegemist on igavavõitu, pingevaba, tiksuva looga. Ma ei usu, et see raamat teistest kuidagi erinev oleks, aga ilmselt tekitas telesarja vaatamine teatava eelarvamuse. Nii oligi esialgu raske loosse korralikult süveneda.  Focki telesari on tekitanud vastakaid tundeid. Pildiliselt on kõik imeilus, nii nagu lugedes loota oli. Näitlejatöö kohta ei ole mina mingi arvaja. Küllap andsid osatäitjad endast parima. Aga see, kuidas lugu on kokku lõigatud, ei tekita mingeid tundeid. Küllap on tegijad üritanud rõhuda silmadele, näoilmetele ja detailidele, aga kohati jätab see kunstliku ja koguni koomilise mulje. Ehk on viga ka selles, et kipun seda kõrvutama varem nähtud sarjadega. Näiteks "Lipugambiit" on tipp. Just nimelt silmad, näoilmed ja detailid on selles sarjas oskuslikult mä...