Jussi Adler-Olsen. Naatriumkloriid

On olemas mehelikud krimiraamatud ja naiselikud krimiraamatud. Lisaks sellele on veel need, mis kirjutatud puhtalt müügiks. Neid lugedes tunned kohe, et kirjanik on väga täpselt kalkuleerinud, mis müüb ja mis mitte. 
Adler-Olsen nii ei kirjuta. Tema kirjutab mehelikult ja see meeldib mulle.  Sellist kirjutamisviisi iseloomustab ratsionaalsus, millele on lisatud veidi vürtsi. Mingi vimka peab ikka sees olema, muidu jääks asi kuivaks. Selles raamatus ilmub välja hulgaliselt minevikus olnud surmajuhtumeid, mida on kästiletud enesetappudena. Uurimise käigus selgub, et tegemist on mõrvadega ja nende ühine nimetaja on lauasool. Kõikide laipade juurest on leitud ühel või teisel kujul soola ja see on imelik. Nagu ka valitud surmakuupäevad, mis moodustavad mustri. Kõik inimesed on tapetud mõne kurikuulsa diktaatori sünnipäeval ja see teeb asja veel imelikumaks. Q-osakond eesotsas Karl Morkiga peab selle mõistatuse lahendama. Lahendabki, aga koroonapiirangud ei lase eriti vabalt tegutseda. Lisaks on Morkil endal minevikuga probleeme, nii et tal tuleb süüdistatavana ülekuulamislaua taha istuda...
Mõnus, mõnus, mõnus. Kordagi ei tüüdanud ära. 
 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Byung-Chul Han. Väsimusühiskond

Kujutis
  LR 2025/6, Tlk Hasso Krull Küllap on peaaegu igaüks mingitel hetkedel mõelnud: peatage maailm, ma tahan maha minna. Kuidagi liiga palju on kõike ja see tulvab niisuguse kiirusega peale, et ei jõua järge pidada. Nõnda küsime endalt: mis toimub? Ja ei oska vastata. Midagi oleks nagu lahti, aga ei saa aru, mis täpselt.  Byung-Chui Han annab ühe võimaliku vaatenurga. See ei pruugi olla tõde, sest nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid võimalusi asju näha. Objektiivselt võttes ei olegi tõde olemas. Või igaühel on oma tõde. Kui on... Aga seda esseed lugedes vaimustusin üle hulga aja tõeliselt. Tekkis mingi ahhaa-tunne: ka nii on võimalik asjadele vaadata. Kerge lugemine see kindlasti ei ole, tegemist on filosoofilise esseega. Aga sellest tekstist läbi närimine tasub ennast kuhjaga ära. Kuidagi pildi lööb selgemaks. Siinkohal ei anna ma edasi raamatu sisu, pigem üksikuid mõtteid, mis lugemisel tekkisid. Kui need kõik siia kirja paneksin, siis saaks jutt nii pikk, et mitte keegi ...
Lisateave