Jonas Jonasson. Algot, Anna Stina ja õnnistatud samakas

 

Kõigepealt hakkab silma kaanekujundus. See on täpselt sisule vastav. Õigupoolest tekib seda raamatut kätte võttes põnevus: kui palju jaburusi suudab üks rootslane välja mõelda? Ja suudab. Saja- aastase kadumise raamat oli esimene ja teedrajav. Seda oli tõesti vahva lugeda. Vahepeal justkui ei lisandunud midagi uut. No tegelikult lisandus küll, aga kõik jooksis kuidagi samasse stiili. Nii et ega ma seda raamatut alustades päris kindel ei olnud, kas loen selle lõpuni. Lugesin. Sest see lugu on next level. 

Loomulikult on stiil äratuntav ja lollusi tuleb lademes, aga need on kuidagi sordiini all ja rohkem välja peetud. Eelmiste romaanide juures hakkas mind tüütama poliitiline alatoon, selles raamatus on seda tunduvalt vähem. Tegelikult ju on, aga kuna tegevus toimub 19. sajandi keskpaiga Rootsis, siis kommunistlikud diktaatorid ja Ameerika presidendid jäävad seekord mängust välja. Ainult Rootsi kuningas käib korra läbi. 

Natuke sisust ka. Algot on seakasvataja poeg. Kohalik krahv kiusab nende perekonda, nii et isa sureb ja poisiohtu nooruk peab ise hakkama saama. Temast saab krahvi maadel elav pops. Aga isa on pojale pärandanud samakamasina ja sellest saab alguse hullumeelne lugu. Lisandub hulk värvikaid tegelasi, kes koos paksust ja vedelast läbi tulevad. Kirjanik tundub olevat suur ajaloosõber, sest palju on kirjeldatud tollast olustikku. Küllap see ka laias laastus paika peab, vähemal niipalju, kui minu ajalooõpetaja mälu oskab asju seostada. Aga eelkõige on tegemist ajaviiteromaaniga. Korra naersin lugedes ka kõva häälega, seega nalja saab. Aga eks see sõltub lugeja huumorisoonest. 

Mõnevõrra kohatu on endalt küsida, mida ma seda romaani lugedes õppisin. Aga vastan ikka:

1. Elu ei maksa liiga tõsiselt võtta. Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi.

2. Igale probleemile on olemas lahendus. Tuleb kastist välja mõelda.