Raamatukoi lugemislood

Seekord on tõesti nii, et triloogia ei õigusta ennast. Kui esimene osa oli köitev ja mõnus, siis teine tundub juba kuidagi punnitatud. Võib-olla on asi jälle minu meeleolus, aga kõrgtehnoloogiline kriminaalsus ammendus seekord täiesti.  Äkki oleks abiks see, et peaks selle kirjaniku raamatute vahel pikema vahe, siis köidaks see temaatika jälle? Iseenesest on ju ladusalt kirjutatud ja lugu on ka olemas. Kolmas raamat on riiulil. Las ta siis natuke ootab.

Piretil ei ole viimasel ajal enam sugugi mahti lugeda, veel vähem kirjutada. See raamat sai läbi loetud tükk aega tagasi, sestap on tugevamad emotsioonid läinud ja kirjatükk lühike. Jaapani kirjanik, kes kirjutab Jaapani asjadest. Huvitav lugeda just kultuurilisest kontekstist lähtuvalt. Imelikke asju on selles, näiteks seenekorjamine. Aga usun, et igale maitsele see lugu küll ei ole, nii kauge ja imelik näib see. Ilmselt sõltub see suures osas ka lugeja meeleolust.  Seda võib liigitada ka kurvaks ja ilusaks armastuslooks noore naise ja vana mehe vahel. Ikka juhtub... ja vahel võib see isegi ilus olla.

Kui palju neid rootslaste kirjutatud põnevikke siis ikka lugeda jõuab, mõtlesin ma, kui seda raamatut riiulil nägin. Kõndisin sellest mööda. Ja nii iga kord, kui raamatukogus käisin. Varsti ilmus riiulisse selle raamatu kõrvale veel üks. Sarjana ilmunud põnevikud tõmbasid veel vähem lugema. Kui siis selgus, et jutt käib ümber arvutimängu, mis läheb reaalse eluga segamini, siis tundus, et virtuaalmaailma temaatikat raamatust lugeda pole kuigi hea mõte.  Aga raamat, nagu iga teine elusolend, tuleb sinu juurde just siis, kui ta ise tahab ja sina selleks valmis oled. Triibuline vereplekiga raamat tuli ka. Ja siis juhtus jälle see, et Piret oli kaks päeva kõigi jaoks kättesaamatu. Kass oli selles suhtes muidugi privilegeeritud, nagu alati. Nii hea on ju kaisus nurru lüüa, kui perenaine püsib paigal. Üsna pea algab jalgpalli MM, siis tuleb neid õnnehetki ridamisi... Peategelane Henrik Peterson ehk HP on tüüp. kes on korraga väga loll ja väga tark. Nii juhtub, et ta ei suuda kiusat...

Jälle Moodne Aeg. See justkui annaks garantii, et loetav on kvaliteetne. Ka seekord ei ole selles mingit kahtlust. Alguses on mõnevõrra ehmatav raamatu keel. See on tihedalt täis pikitud mingit kummalist slängi. Raamatu taga on ka selle mõistmiseks vastav sõnastik, kuid selle kasutamine on suhteliselt tülikas. Ja tegelikult taipab pisutki vene keelt õppinud lugeja õige pea, et suurem osa tekstis sisalduvatest kummalistest sõnadest on pärit just vene keelest. Niisiis tasub ennast sellest kummalisest tekstist läbi närida, hiljem läheb kergemaks, sest enamik sõnu hakkab korduma ja lugemine läheb libedamalt. Hoopis hullem on aga raamatu temaatikaga. Kuna asi alguses nagunii eriti jõudsalt ei edene, siis jääb pikalt mulje, et autor kirjeldab lihtsalt ühte poistekampa, kelle elu ainus eesmärk on kellelegi "molli anda". Ja mida rohkem verd, seda parem. Tundub kuidagi hirmus ja üpris mõttetu ning masendav. Ometi - kui Kubrick on selle loo põhjal filmi teinud, siis peab ju seal...

Särk on see, mis mehega hommikust õhtuni kaasas käib. Ta näeb kõike, teeb kõik kaasa, talub kõike. Selles raamatus käib peategelasega kaasas valge särk, hommikust õhtuni. Ja see, mida ta näeb, on väga mitmekesine ning värvikas. Kodus, musta pesu seas, on juba hulk särke. Üks, roosa, ripub veel kapis. Nii et lugeja võib iga särgi jaoks ise ühe ööpäevase loo välja mõelda. Ja roosa särk tõotab midagi head... Aga see lugu piirdub ühe valge särgiga. Särgi sees on mees, provintsist pärit arhitekt, kes elab ja töötab juba mõnda aega Moskvas. Nii toimubki kõik just nimelt seal. Koos sõbraga sattub mees kõige uskumatumatesse olukordadesse. Kohati tundub tegevus suisa jabur. Tegelikult aga kulgevad paralleelselt kaks maailma: see, mis toimub väliselt ning see, mis peategelase sees. Mees on nimelt armunud ja see paneb teda mõtlema päris veidraid mõtteid. Nii võib paralleelselt toimuvaga minna kaasa peategelaste unenägudesse ja unistustesse. Väikesed ekskursid armastuse, aja, sõpruse ja kõiks...

Kaas on ilus. Eriti see herilane seal peal. Justkui kutsub lugema ja tõotab olla põnev. Sama väidab tagakaane lühikokkuvõte, et tegemist on sarimõrvadega, mis on piisavalt iseäralikud. Liiatigi on kirjaniku nimi aeg-ajalt siit-sealt läbi käinud, vist on mõne tema romaani põhjal film tehtud. Sellepärast siis arvasin, et teeks tutvust. Kahjuks oli selle raamatu lugemine paras pettumus. Põnevusromaanina esitletud raamat pani magama. Iga kord, kui lugemist alustasin, jõudsin läbida vaevalt kümme lehekülge, kui juba magasin magusat und. Ja unenäod olid raamatust märksa põnevamad. Verised mõrvad on jäänud tänavapatrulli lõputu sahmimise varju. Peategelane, naispolitseinik West on värvikas tegelane küll, aga umbes samasugused tegelaskujud figureerivad pea igas krimiromaanis. Lisaks Westile on tegevuses ka kõmuajakirjanik Brazil, eriti nägus noormees. Nii taandubki kõik ajakirjanduse ja politsei suhetele, mis on üksainus lõputu kemplemine.  Nalja saab ka veidike, ja see on vist an...

Kevad on käes ja varsti algab siin jälle Bella-Doscana-stiilis elu. See tähendab, et elame muretult ja võtame üks päev korraga. Ning naudime seda küllust, mida suvine loodus pakub. Niisuguses olukorras on Valsbergi raamat nagu rusikas silmaauku. Rääkisin hiljuti ühe tuttavaga sellest raamatust. Ta küsis, kas see kannab New Age ideoloogiat. Ei kanna. See kannab Tom Valsbergi omaenda mõtteid, mis on mõjutatud väga erinevatest usunditest. Ja kummaline on see, et siin-seal võib kohata äratundmist, justkui oleks omaenda mõtted kellegi teise sule läbi kaante vahele jõudnud. Näiteks seesama ammu välja öeldud mõte, et minevikku ja tulevikku ei ole olemas. On vaid see hetk, milles me parasjagu viibime. Vaid see on reaalne, kõik muu on vaid kujutelm. Ja aeg iseenesest on inimestevahelise kokkuleppe küsimus. Paraku tuleb kokkulepetest kinni pidada ja sellepärast jõuan ma igale kohtumisele liiga vara, sest hilinemine on inetu. Aga neile, kel kombeks hilineda, ma seda pahaks küll ei pane. Mul ...