Raamatukoi lugemislood

  Iga inimene jätab endast jälje. Mõne jäljed on suuremad ja sügavamad. Aga igaühest jääb jälg. Selles kogumikus on Fred Jüssi suur ja sügav jälg.  Ma ei saa siin mitte midagi suurt ja originaalset kirjutada, võin vaid edasi anda loetud mõtteid... Igaüks meist elab üksinda oma elu. Aga ometi ühendab meid teiste eludega mingi nähtamatu joon. Ja me ei saa küsida, mis on meie elu mõte. Kummalisel kombel tuleb see mõte ilmsiks siis, kui oleme ise juba sealpool vikerkaart. Ja see on valus selgus, mida kogevad siiajääjad. Miks me ei ütle häid asju inimestele, kes on meie juures, elavana? Miks hakkame me neid ütlema siis, kui nad on lahkunud? Kas oleme tõesti nii kitsid? Kas on häbi öelda teisele midagi head, mis tuleb südamest? Tulevad meelde ühe hiljuti lahkunud kalli inimese sõnad: inimesi peab austama! Kuradi hästi öeldud, kuigi ütleja oli noor ja mitte niiväga elukogenud. Aga neis lihtsates sõnades on ürgne tarkus, mida tasub endaga igal hetkel kaasa kanda. Inimesi tuleb austada...

  Inimene, kellega meist igaüks kõige rohkem suhtleb, on Mina Ise. Peas tiksub pidevalt loendamatul hulgal mõtteid ja kusagilt need tulevad. Paraku ei aita suur osa neist meid mitte kuidagi edasi. Pigem saavad meie mõtted meile takistuseks. Tihtipeale juhtub, et kõik halb, mida oleme varasemalt oma peas valmis sepitsenud, ei ole reaalsuses üldsegi nii hull ja me oleme ennast nädalate ning kuude kaupa täiesti mõttetult piinanud. See on jabur, aga kusagilt on see alguse saanud ja kuidagi peame sellega toime tulema. Inimene, kes väidab, et tal ei ole üldse eelarvamusi ega takistavaid mõtteid, valetab iseendale. Paraku ei olegi sellest võimalik lahti saada, küll aga saab seda märgata ja vaigistada. See on nagu häälenupu maha keeramine, et kehv muusika närvidele ei käiks. Jon Acuff kirjutab oma kogemustest lähtuvalt ja annab siin ohtralt nippe, kuidas omaenda piiravate mõtetega toime tulla. Aga kõik algab märkamisest: jälle see hääl mu peas  viriseb ja käib närvidele. Autor toob si...

  Kolmas romaan samalt autorilt ei mõju enam uudsena. Kui esimese raamatu puhul tundus geniaalne, et ühtede kaante vahele on mahutatud krimilugu, mis sisaldab raamatut, siis sama ülesehituse kordumine mõjub siin pigem igavalt. Eks igal autoril ole oma käekiri ja selles ei ole midagi imelikku. Mõnus ajaviitelugemine on see ikkagi. Siiski pean tunnistama, et kuna tegemist on päris paksu raamatuga, siis viimase peatüki võtsin üle kahe rea. Tavaliselt ma nii ei loe, aga siin tundus, et asi on ammendunud.  Toimetaja Susan Ryeland tuleb Kreetalt tagasi Londonisse ja saab võimaluse toimetada järjekordset Atticus Pündi romaani. Kuna raamatusarja algne autor Alan Conway on surnud, siis üritab kirjastus varasemast edust kasu lõigata ja tellib loo noorelt kirjanikult Eliot Crace´ilt. Viimane on aga kuulsa lastekirjaniku Miriam Crace´i pojapoeg. Miriam suri paarkümmend aastat tagasi oma lossis ootamatult, samas peeti tema surma loomulikuks, sest tal oli südamerike. Kui aga Susan käsikirja...

  See raamat teeb nõutuks. Siin on kõike. Aga situatsioonikoomika ei varja ära sügavalt depressiivset alatooni. Me kõik oleme iseendaga omamoodi puntras ja võitleme enda varjudega. Aga kuidagi peame edasi elama ja mõnikord on see päris raske. Lugesin selle romaani lõpuni, aga see tuli mu lauale täiesti valel ajal. Väga keeruline on lugeda vabasurmast, kui... Ja sellepärast ma täna rohkem kirjutada ei suuda. 

  Põhjamaade parim krimiautor - nii on kaanel kirjas. Peaaegu iga Rootsi, Taani või Norra päritolu krimiraamatu kaanel on midagi sarnast. Mõnikord on täpsustatud aasta, mõnikord riik, aga sõnum on sama: autor on parim. Parim võrreldes kellega? Milliste kriteeriumide alusel hindamine käib? Kelle arvates parim? See kõik on suhteline. Spordivõistlustel on küll võimalik parim välja selgitada, sest hindamiskriteeriumid on selgelt paigas, aga kirjanduses... See on maitse asi. Seega sõna "parim" raamatu kaanel on niivõrd devalveerunud mõiste, et pigem tekitab see mõtte: jälle parim! Kui palju neid parimaid olla saab? Mitte et raamat kehv oleks, see tõuseb kindlasti omasuguste seas esile, sest autoril on selge sõnum. Pealispindselt on tegemist krimi- või tegelikult koguni põnevusromaaniga, aga tegelikult on siin palju rohkem. Ja jutustus on ladus, kergesti jälgitav, just täpselt sobiv nädalavahetuse põgenemisraamatuks. Siin on veidi märulit, peategelaste traagilist elusaatust, põnevu...

  Mulle öeldi, et see on menuraamat. Ma ei tea, kuidas see informatsioon minust mööda oli läinud, aga ma ei teadnud sellest midagi. Sõna "menuraamat" tekitas minus kohe suure ja mõnusa eelarvamuse, nii et lugemist alustades arvasin, et küllap on midagi kergekaalulist. Midagi naisteka sarnast, millele on sisse põimitud põnevuse element. Ma eksisin. See on suur ja tõsine lugu, raamatu tagakaanel olev kirjeldus, justkui on siin tegemist põnevikuga, on suhteliselt eksitav. Ma ei nimetaks seda põnevikuks, mis sellest, et surma ja intriigi on siin palju. Sest vägivald ei ole siin esiplaanil, olulised sündmused toimuvad hoopis tegelaste sees ja see teebki loo suureks ja sügavaks. Mingi seos tekkis mul John Steinbecki romaanidega ja see on ju puhas klassika. Nii võiks arvata, et "Me algame lõpust" liigitub mõne aasta pärast samuti klassika hulka.  "Me algame lõpust" on lugu perekonnast ja sõpradest, kelle saatust mõjutab kunagi ammusel ajal juhtunud traagiline õnn...

  Lõpetasin eile õhtul selle raamatu lugemise ja täna on mul ikka veel tunne, nagu oleksin näinud pikka ja painajalikku und. Niisugust, milles on olemas kõik: nii hea kui halb. Detailid on väga selged, aga kõik tuleb seestpoolt, kusagilt sügavalt. Mäletan, et kui väike olin, siis ühel hetkel leidsin ennast mõttelt, et ma päriselt ei saa aru, kas see, mida ma päeval kogen, on päris. Või hoopis see, mida öösiti unedes näen on reaalsus ja päeval ärkan unenäos. Seda raamatut lugedes tuli sama tunne. See on üheaegselt justkui unenägu ja elu. Ja see läheb nii sügavale, lausa põhjani. Alateadvusest kaugemale. Teisele poole elu. Ja ometi on see elu. Pisut müstiline, aga just see on kogemus, mille lugedes sain.  Ma ei tea, kas see on aja märk või olen ise vanuse kasvades pinnapealseks muutunud, aga seesugust sügavuse kogemist tuleb ette harva. Ei tulegi tegelikult, sest kogu aeg peab ju lippama. Kiire, kiire, kiire. Ja asjalik peab olema. Aga kas ikka peab. Kas ema oli asjalik ja pinna...