17 veebruar 2012

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja timuka tütar

Nii-nii. Jälle Indrek Hargla. Täna hommikul kuulsin Terevisioonist, kui populaarsed need Vana Tallinna kriminaalromaanid on. Lähen minagi vooluga kaasa ja loen neid usinalt. Niimoodi tean, millest meedias jutt käib. 
Tegelikult pole siin midagi kahetseda, et neid loen. Täiesti mõnus lugemisvara. See on vanast ajast teada, et olen krimkadefänn. Raamat, milles on mõistatus, meeldib mulle alati. Lihtsalt tore on lõpplahendust ennustada. Ja nagu heas kriminaaromaanis, on ka selles raamatus surnuid ja verd. Ning lõpus loomulikult üllatus. Seekord mitte väike. Sellist lõpplahendust vaevalt ükski lugeja ette oskab näha. 
Mind aga huvitab pigem see, kui palju on autor uurinud keskaegse Tallinna olustikku, et niisuguse raamatuga maha saada. Eriti nautisin hasartmängude kirjeldusi, mängijate taktikat ja emotsioone, mis sellega kaasas käisid. Nii hakkaski mind huvitama, kas tõesti toimusid niisugused mänguõhtud ning kas mängude käik ja reeglid on realistlikud. 
Teine põhjalikum valdkond selles raamatus on kogu timuka tööga seonduv: hukkamisviisid, süüteo ja karistuse seosed, timuka maine ühiskonnas. Ainet järelemõtlemiseks on siin päris palju.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar