John C. Maxwell. Liidrite kuldaväärt tarkus

Ega ma lugemist maha ei ole jätnud. Lihtsalt loen teistsuguseid raamatuid. Mind on kogu täiskasvanuea huvitanud küsimus, miks osad inimesed liiguvad pidevalt edasi, hoolimata tagasilöökidest ja raskustest, teised jälle alistuvad saatusele ja lepivad selle piskuga, mis hetkel on. Nad usuvad, et olukord on selline ja järelikult tuleb alistuda. Samas on mõlema grupi stardipositsioonid ja tingimused samad.
Kunagi hoidsin silmad lahti ja uurisin usinalt ajakirjandust, kuulasin televestlusi ja püüdsin asjast sotti saada. Tegelikult ei saanud ma ikkagi ammendavat vastust. Teadsin vaid seda, et need teised mõtlevad kuidagi teistmoodi. Aga kuidas? Lõpuks väsisin vastuse otsimisest. Aga mõnikord on nii, et kui lõpetad otsimise, siis tuleb otsitu ise sinu juurde. Nii ongi viimastel aastatel minu juurde tulnud hulk raamatuid, mis heidavad valgust nende maailma, kes teavad, mida elult tahta.
John Maxwelli inglisekeelseid raamatuid nägin eelmise sajandi lõpukümnendil nii mõnegi kirikuõpetaja raamaturiiulis. On puhas õnn, et needsamad raamatud on eesti keeles laiemale lugejaskonnale saadaval.  Võib ju tunduda, et see on kitsamale ringile suunatud lugemisvara. Neile, kes arvavad, et on või võiksid olla liidrid. 
Üleüldse on millegipärast levinud arvamus, et kui inimene ronib üle laipade mõnele tippjuhi kohale, siis on ta liider valmis. Paraku positsioon ei muuda inimest ja nii ei kannagi suur osa tippjuhtidest oma rolli välja. Maxwell ütleb väga selgelt, et liidriroll on seotud isiksuse kasvamisega, et liider peab kandma endas väärtusi, mis panevad teda järgima. Käsukorras ei tule midagi, eriti vabatahtlike organisatsioonis, kus töötasu kedagi kinni ei hoia. Niisiis tasub väärtustada õppimist. Mitte õppimist selle traditsioonilises tähenduses. Et kui tead peast võimalikult palju fakte, siis oledki tark. Mul ei ole mitte midagi mälumängurite vastu (austan neid vägagi), aga selline õppimine aitab karjääri teha just mälumängu vallas. Õppimise all peab Maxwell siiski silmas selliste teadmiste ja oskuste omandamist, mis aitavad olla parem inimene. Ja juhtimine ei ole teiste ärakasutamine, vaid teenimine. Tundub meie karmis ühiskonnas küll suisa eluvõõras, aga miks mitte olla idealist. Imelikud inimesed muudavadki maailma paremaks.
Juhi kui isiksuse väärtusest räägib kasvõi asjaolu, et õpilased koolis kuulavad ja aktsepteerivad ühte õpetajat, aga teist mitte. Samas see teine võib enda kehtestamiseks palju rohkem pingutada, aga ikka ei tule midagi välja. Milles asi? Äkki tasuks Maxwelli lugeda.
Tegelikult on mul Maxwelli raamatuid lugedes alati tunne, et tahaks neid soovitada kõikidele inimestele, kes juhirolliga kasvõi põgusalt kokku on puutunud. Ja tegelikult ka neile, kes arvavad, et mis nüüd mina... Teinekord inimesed ei teagi, mis väärtused neis peidus on, tuleb ainult need üles leida.
Ja veel midagi mõtlemapanevat. Kas elame oma elu nii, et meie kirstu juures kõneleja ei pea häid asju meie kohta pastakast välja imema? Ja kas pool tundi pärast matusetalitust mõtlevad peielised esimese asjana: kus on kartulisalat (ja valge viin)?

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja