Ann Cleeves. Kulutuli

 

See on viimane Shetlandi sarja raamat. Kõige intrigeerivam selle raamatu juures on pealkiri. Siin on juttu autistlikust poisist, kes armastab tikkudega mängida ja sellepärast peetakse teda ohtlikuks. Tundub, nagu see motiiv annakski raamatule nime, aga lõpus koorub välja hoopis midagi muud: kulutulena põlvest põlve leviv varjatud vägivald, mis viib traagiliste sündmusteni. Inimene, kes on lapsena elanud üle kohutavaid sündmusi, seejuures oma kodus, suletud uste taga, elab oma kibedust sama varjatult välja endast nõrgemate peal. 

Üks vahva perekond Londonist rajab endale kodu Shetlandil, lootes, et maaidüllis leiavad nad mõnusa perekondliku rahu. Välja aga kukub hoopis teisiti. Talu eelmine omanik teeb nende kõrvalhoones enesetapu. Aga sellest ei piisa: napilt kuu järel on samas kohas järgmine laip, seekord aga on tegemist mõrvaga. Paraku ei jää ka see mõrv viimaseks. Väikeses kogukonnas toimuvad arusaamatud asjad, kogukond ei võta uustulnukaid kõige selle taustal kuigi meelsasti omaks. Oma rolli mängib siin ka imelik perepoeg, kes lõppkokkuvõttes on kõigist kõige nutikam. 

Juhtumit hakkab lahendama inspektor Perez, mandrilt tuuakse juurde abijõude. Aga esimesena leiab siiski lahenduse autistlik poiss. Ja lahendus on väga üllatav. 

Shetlandi sarjal on oma nägu. See on mõnus, kvaliteetne lugemine, millel on oma stiil. Mõnevõrra meenutab see Henning Mankelli raamatuid: rahulik, puhas, kaalutletult kirjutatud lugu. Puhas nauding.