Raamatukoi lugemislood

  Kunagi varajases nooruses armastasin lugeda igal pool. Ükskord otsisin elutõde Karupoeg Puhhi lugudest, samal ajal kõndides Tartu bussijaamas. Jah, ma lugesin ka linnas kõndides (oh mind veidrikku). Olin raamatusse niivõrd süvenenud, et põrkasin peaga vastu raudposti ja lõin pea ära. Küllap sai publik sellest palju nalja, aga mina seda ei märganud, sest mul oli päris valus... Põhjus, miks mulle see lugu meelde tuli, on siin raamatus. Ma ei saanud seda käest panna. Ühte õiget krimilugu iseloomustabki see, et seda ei saa käest ära panna. Ta neelab su alla, ta seedib su ära ja sa ei jõua enne normaalsusse, kui on selge, kes on mõrvar. Selle raamatu fenomen seisneb selles, et siin ei ole mitte midagi erilist. See on täiesti tavapärane põhjamaade stiilis krimiromaan. Aga ikkagi võtab ta su endale ja seda ei saa kuidagi seletada. Siin on uurija, kes on isikliku eluga kimpus (tegelikult tal seda ei olegi). Siin on sugulased, kes kaklevad pärandiosa pärast. Siin on pinged politseisüsteemis,

  Võtsin selle raamatu ette sellepärast, et see on tekitanud lugejates väga palju vastukaja. On ju vaja ikka ise järele uurida, millega tegu. Kui armastada inglise huumorit ja krimiloo paroodiat kaks-ühes, siis on see täpselt õige asi, mida lugeda. Loomulikult alustasin lugemist hoiakuga, et tegemist peaks olema naljalooga. Aga umbes poole raamatuni ei suutnud ma sellest nalja välja noppida. Lugu oli lihtsalt jabur ja pakatas sarkasmist selle maailma rikaste üle. Siin oli teravmeelseid tähelepanekuid inimeste käitumismustritest, seejuures kõvasti üle võlli aetud. Aga kui hoida veidi silmad lahti, siis võib kirjeldatud käitumismustreid pehmemal kujul märgata siinsamas. Ometi see ei köitnud mind.  Korraks mõtlesin, et jätan lugemise pooleli, aga kui jõudsin kohani, kus rikas kõrk proua sauna kinni pandi, ja seda puhtalt läbi nutiseadmete, siis oli ka minul naljakas.  Loost endast siis ka. Grace Bernard on noor naine, kes on kasvanud koos emaga. Mingil hetkel saab ta teada, et tema isa on