Romet Vaino. Rabatud

 

Kuidas saab loodust kogeda? Kindlasti mitte läbi raamatu. Aga raamatu kaudu on võimalik saada osa kellegi teise kogemusest ja ka see on väärtuslik. Keegi teine võib jagada midagi sellist, mida me ise ei ole tajunud ja läbi selle tekib uudishimu...

Sellepärast ei hakkagi ma siinkohal raamatu sisul pikemalt peatuma. Seda tuleb lugeda. Kui kirjutaja saab üldse aus olla, siis Romet Vaino seda on. Üdini aus. Raamat justkui räägib rabast, aga autor võtab ennast lugeja ees hingelises mõttes alasti. See on suur julgus ja samas annab lugejale võimaluse ka iseenda vastu aus olla. Seda lugedes oligi üks mu mõte: appi, kui palju me iseendale valetame, kuidas me üritame vastata ühiskondlikele standarditele ja mängida omanimelist rolli, aga samas hinges oleme hoopis keegi teine. Lihtsalt see keegi teine võib olla selle rolli alla nii ära kadunud, et me ise ei leia seda enam üles...

Mingis mõttes pöördus mu maailm lugedes tagurpidi. Või õigetpidi? Kuidas võtta...

Võtsime eile Anna Mariega ette ja läksime varahommikul rabasse. Olen varem ka rabades käinud, aga mitte pimedas või varavalges. Kottpimedas rabas seiklemist pidasin siiski liiga äärmuslikuks, nii et jõudsime kohale parasjagu siis, kui silm juba seletas. Tahtsin omal nahal kogeda seda, millest autor räägib. Uudishimu... 

Ka seda seiklust ei hakka ma siin täpsemalt kirjeldama, aga ma tean, et lähen tagasi. Kusagile mujale, mõnda teise rabasse. Ja kes tahab aru saada, millest ma räägin, peab ise minema. Aga lisan siinkohal paar isutekitajat pilti.

Kui lugemine veel pooleli oli, pidin korraks Tallinnas ära käima. Seal tabas mind ebareaalne kogemus, mis meenutas ulmefilmi. Vaatasin, kuidas hulk inimesi foori all tänavat ületas ja mulle näis, et nad kõik on mingis kastis ja kõnnivad nagu robotid, igaühel koorem kukil. Justkui oleks surutud mingitesse raamidesse, hingeliselt alla andnud, nii et enam ei oska ega tahagi sealt välja saada...

Aga paar pilti veel.