Raamatukoi lugemislood

  Igaühel on kusagil oma paradiis. Mõni leiab selle siin maa peal üles, aga mõni on nii rahutu, et jääbki otsima. Ehk siis seal teisel pool leiab... Kohta, kus elan, olen juba mõnda aega oma paradiisiks nimetanud. Oluline ei ole see, kas see on klantsitud, vuntsitud ja mis teised sellest arvavad. Tähtis on, et see on minu oma mull ja sinna väljapoole jääb suur, kuri maailm. Nii mulle tihtipeale tundub. Aga siin on teine elu. Kui just telekat käima ei pane ja interneedust oskamatult ei tarvita. Aga see on juba oma valik. Oma maailma teen ma endale ise ja mul on võimalus seda jagada nendega, kes oskavad seda hinnata. Kõigile pole vajagi, ega see siin lõbumaja ole. Veider ongi see, et mul on siin paras segasumma suvila, aga inimestele, kes tagasi tulevad, see meeldib. Ei mingit suurt mugavust, paras hulk kola, aga nalja ja lusti kui palju. Kõik ei pea olema "nii, nagu peab". Segasumma suvilaga seoses: raamat, mida lapsepõlves kõige rohkem lugesin, oli "Pipi Pikksukk". ...

  See on  tõsi, et Tartul on eriline energia. See on kuidagi teistmoodi linn, justkui kaetud kuldse uduga. See neelab su endasse ja on kaks võimalust - kas sa tunned seda või mitte. Ma ei tea, mis seda teeb. Ülikool võib-olla? Pallase vaim? Ma ei tea mis, aga midagi on. Seda vaimu on võimalik tajuda ainult kesklinnas, eriti Toomel. Lõunakeskuses on teine maailm, see on justkui Tallinna pikendus, täiesti teistmoodi. Aga eks aeg teeb oma töö. Seda Tallinna vaimu imbub tasapisi ka kesklinna ja küllap on see paratamatu. Aga Toomel veel ei ole. Seal on Tartu.  Kunagi elasin aastakese Emajõe tänaval pallaslasest vanatädi kostilisena. Seal oligi päris vana Tartu. Tuba oli täis maale, õlivärvide lõhn hõljus õhus ja aknast paistis Emajõgi. Püüdsin minagi siis noorukesena kultuurikihtidesse sulanduda, aga küllap jäi sel ajal enesekindlusest puudu. Paljud minu eakaaslased justkui mängisid kedagi teist, püüdsid olla omapärased ja boheemlikud, et keskkonda sulanduda. Aga just see püüd...

  See raamat on jälle esitatud krimiloona, aga päris tavapärane krimi see küll ei ole. Ei saa ka selle kohta öelda psühholoogiline põnevik, sest tegevus on pigem osaliste sisemaailmas. Väliselt toimub väga vähe. Aga see teebki asja mõnusalt loetavaks. Tavapärased krimiromaanid, kus on mõrv ja rühm uurijaid, eristuvad harva üksteisest. Sama võib öelda nende lugude kohta, kus käib algusest lõpuni katkematu märul. Mitte et nad halvad oleksid, aga vahelduseks on päris hea lugeda midagi teistsugust.  Selle raamatu lugemisel oli see fenomen, et see oli huvitav, aga seda lugedes jäin tihtipeale magama. Ei saagi aru, miks nii, sest igav ju ei olnud. Võib-olla lihtsalt jõuluväsimus.  Üheks peategelaseks on varateismeline poiss, kelle onu on kakskümmend aastat tagasi lapsena teadmata kadunud. Tema kadumise järel võetakse kinni üks sarimõrtsukas, kes on teadaolevalt piinanud ja tapnud neli last. Onu surnukeha ei ole leitud, seega ei saa päris kindel olla, et sama mõrtsukas mängus on...