Tõnu Õnnepalu. Paradiis

 

Igaühel on kusagil oma paradiis. Mõni leiab selle siin maa peal üles, aga mõni on nii rahutu, et jääbki otsima. Ehk siis seal teisel pool leiab...

Kohta, kus elan, olen juba mõnda aega oma paradiisiks nimetanud. Oluline ei ole see, kas see on klantsitud, vuntsitud ja mis teised sellest arvavad. Tähtis on, et see on minu oma mull ja sinna väljapoole jääb suur, kuri maailm. Nii mulle tihtipeale tundub. Aga siin on teine elu. Kui just telekat käima ei pane ja interneedust oskamatult ei tarvita. Aga see on juba oma valik. Oma maailma teen ma endale ise ja mul on võimalus seda jagada nendega, kes oskavad seda hinnata. Kõigile pole vajagi, ega see siin lõbumaja ole. Veider ongi see, et mul on siin paras segasumma suvila, aga inimestele, kes tagasi tulevad, see meeldib. Ei mingit suurt mugavust, paras hulk kola, aga nalja ja lusti kui palju. Kõik ei pea olema "nii, nagu peab".

Segasumma suvilaga seoses: raamat, mida lapsepõlves kõige rohkem lugesin, oli "Pipi Pikksukk". Iga kord, kui jõudsin kohani "väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu", hakkasid pisarad jooksma. Sest suurte elu tundus nii igav ja vaevarohke. Nüüd, hiljem, kui "Pipi" taas kätte võtsin, sain aru: see raamat räägib ju minust! Vahel on üllatus suur, kui ära tunned, miks sa selline oled...  Pärdikut ega hobust ei ole, aga see-eest üks isepäine kasvatamatu kass. Ajab asja ära küll. 

Kunagi, kui taipama hakkasin, kust lapsed tulevad, sain teada, et mu pere kolis sellesse paika enam-vähem täpselt üheksa kuud enne minu sündi. Kui vanemaks sain, küsisin ema käest otse, et kas nad mu sellepärast tegidki, et uue kodu valmis said. Jah, nii ongi. Ja vist sellel hetkel saingi aru, et see siin on minu paradiis. Aga siia jõudmiseks kulu palju aastaid ja hulk vaeva...

Kuidas see kõik siis Õnnepalu raamatuga seotud on? Sügisel sõitsin järjekordselt Hiiumaal ringi. Reigi pastoraadist möödudes tuli mulle meelde, et Õnnepalu on ju Hiiumaa paradiisist kirjutanud. Tahtsin teada, milline on tema paradiis. See on õnnepalulikult tiksuv, staatiline raamat. Midagi justkui väliselt ei toimu: taimed, loomad, teed, vanal ajal elanud inimesed ja nende tegevuse jäljed hoonetel, põldudel, maastikul. Midagi muud ei olegi. Lihtsalt koht, kus on samal ajal aja liikumine ja aja seismine. Mõnikord tulebki lihtsalt olla ja aeg maha võtta, et aru saada asjade väärtusest. Õnnepalu aitab. Vähemalt mind. 

Mõni aeg tagasi võtsin aja tunnikeseks maha ja kuulasin õues hääli. Et kui palju kuuldust on inimtekkeline ja kui palju tuleb loodusest. Sain aru, et inimesed on ikka uskumatult lärmakad. Aga midagi tuli loodusest ka: tuule kohin, järve loksumine (maailma kõige rahustavam heli), linnud, loomad. Eriti äge on metskitse isaslooma pulmahüüd. Kui ei tea, mis see on, siis tundub, nagu oleksid õudusfilmi sattunud. Kui mõni mees mind sellise häälega meelitaks, pageksin kohe võimalikult kaugele. 

Et kuidas see jutt siis raamatuga seotud on? Oluline ei ole raamat, vaid see, mida see lugejas tekitab. Ja midagi ju tekitas.