Lauri Sommer. Toome tuled

 

See on  tõsi, et Tartul on eriline energia. See on kuidagi teistmoodi linn, justkui kaetud kuldse uduga. See neelab su endasse ja on kaks võimalust - kas sa tunned seda või mitte. Ma ei tea, mis seda teeb. Ülikool võib-olla? Pallase vaim? Ma ei tea mis, aga midagi on. Seda vaimu on võimalik tajuda ainult kesklinnas, eriti Toomel. Lõunakeskuses on teine maailm, see on justkui Tallinna pikendus, täiesti teistmoodi. Aga eks aeg teeb oma töö. Seda Tallinna vaimu imbub tasapisi ka kesklinna ja küllap on see paratamatu. Aga Toomel veel ei ole. Seal on Tartu. 

Kunagi elasin aastakese Emajõe tänaval pallaslasest vanatädi kostilisena. Seal oligi päris vana Tartu. Tuba oli täis maale, õlivärvide lõhn hõljus õhus ja aknast paistis Emajõgi. Püüdsin minagi siis noorukesena kultuurikihtidesse sulanduda, aga küllap jäi sel ajal enesekindlusest puudu. Paljud minu eakaaslased justkui mängisid kedagi teist, püüdsid olla omapärased ja boheemlikud, et keskkonda sulanduda. Aga just see püüd olla teistsugune tegi nad teiste sarnaseks. Küllap oligi see viis, kuidas gruppi sulanduda. Paljudest neist said hiljem tavapärases mõttes edukad äri-inimesed. Boheemluse aeg läks mööda ja raha pressis peale vist. 

"Toome tuled" on Tartu raamat. Autor elab (elas?) Toomel ja kirjeldab just sellest positsioonist olustikku. Just nimelt olustikku, aga mitte ainult. See on ekskurss mõnede värvikate kultuuritegelaste maailma. Uku Masing, Artur Alliksaar, Aira Kaal... Mingit lineaarset tegevust siit raamatust otsida ei tasu. Siin on lihtsalt õhustik. 

Just Uku Masing on minu jaoks kõige huvitavam persoon. Juba oma eluajal oli ta mõistetamatu isekõndija. Ei sulandunud ta õeti ka tollasesse kultuurimaailma, tal oli julgust olla see, kes ta on. Enamikul seda julgust ei ole. Ja kuna ta on nii vähe mõistetud, siis on temast ka vähe kirjutatud. Või ei ole mina siis õigeid trükiseid kätte saanud. Mäletan, et külastasin kunagi umbes samal Tartu-perioodil oma kirikuõpetajast sugulast Valgas. Ka tema isa oli kirikuõpetaja. Ja mingitpidi olid nad Uku Masinguga tuttavad. Vist suhtlesid isegi lähemalt. Igatahes tekitas see minus huvi ja ma lugesin tollal, veel enne kahekümneseks saamist läbi kõik kirjutised, mille Uku Masingu pagasist kätte sain. Osad neist olid veel kirjutusmasinal läbi kümnenda kopeerpaberi trükitud, nii et vaevu sai aru, mis seal kirjas. Nagu läbi udu loeks. Küllap ei saanud ma pooltest asjadest aru, aga see andis mulle teadmise, et maailma saab näha ka teistmoodi. Ei ole üks viis, kuidas asju käsitleda. On palju, aga mugavam on minna vooluga kaasa. Uku Masing ei läinud. 

Igal kirjutisel on oma vaatenurk. Ka see, kuidas Lauri Sommer räägib huvitavatest persoonidest, ei saa olla objektiivne. Mitte kunagi ei saa, isegi kui tahaks. Autor on alati loos sees. Aga just see teeb kirjutise väärtuslikuks. Selles raamatus on Tartu ja tema inimesed läbi Lauri Sommeri luubi, mis omakorda läbib lugeja, see tähendab minu, luubi. Ja kuna mul lugejana on olemas mingi Tartu-kogemus, siis see kõnetab mind. Iga lugeja ilmselt nii öelda ei saa, aga ega Tartu kummist ole, et kõik sinna ära mahuks. Ja nii ongi hea. 

Mingis mõttes on see nagu album Tartust. Ühest küljest lood, teisest küljest vanad fotod. Aga päris ajalookirjanduseks seda ka lugeda ei saa, sest pelgalt faktidele see ei toetu. Ridade vahel on õhustik ja see lummab.