Édouard Louis. Muutuda: meetod

 

See raamat on nagu palavik: see on ebamugav, painav ja samas kuum. Ja sa ei saa sellest välja enne, kui see lihtsalt otsa saab. Sinust sõltumata. Lugesin seda kodus, aga enne puhkusereisi jäi poolsada lehekülge ripakile. Ma ei saanud teisiti, kui raamat kaasa võtta ja nüüd olen kusagil Euroopas kiirteel ning kirjutan. Sest see autor on eriline. 

Kui uurida kirjaniku tausta, siis selgub, et ta võiks vanuse poolest vabalt mu laps olla. Jääb arusaamatuks, kuidas saab üks laps kirjutada midagi nii ägedat. Aga võib-olla ongi asi selles, et ma ei taju iseenda vanust: minu meeltes olevad lapsed on tegelikult täiesti tõsiseltvõetavad täiskasvanud. Sama tunnet olen kogenud arsti juures, kui anestesioloog tundub alles olevat rinnast võõrutatud ja sa endalt küsid: kas ma tõesti peaks oma elu selle nunnukese kätte usaldama? Kindlasti on viga siin minus, mitte neis lastes. Pean lihtsalt aru saama, et elu voolab ja ma ise ei tohiks tarduda...

Tehniliselt võttes jutustab kirjanik iseenda isikliku loo. Ta teeb seda üdini ausalt, suisa ehmatavalt ausalt. Eddy sünnib sotsiaalsesse põhjakihti kuuluvasse perekonda kusagil Põhja-Prantsusmaal. Juba varases nooruses mõistab ta, et teda tõmbab meeste poole, aga ta peab oma seksuaalset orientatsiooni varjama, sest väikeses asulas kiusatakse selliseid taga. Ometi on ta otsustanud, et peab kodukohast välja saama. Selleks võtab ta ette metoodilise muutumise. Mõneti näib see metoodika piiripealne, lausa veider, aga eks eetilised piirid ongi raskesti määratletavad. Noormees rabeleb oma asulast välja provintsilinna, sealt edasi Pariisi, aga sellest talle ka ei piisa. Samas - meetodid, mida ta sotsiaalsel redelil ronimiseks kasutab, võivad olla küll lühiajaliselt tulemuslikud, aga pikemas perspektiivis mitte. Noormees justkui püüab püüdmatut ja kordab seejuures sama viga. Justkui hamster jooksurattal: väliselt elab ta luksuslikku elu, aga sisemus ütleb, et seal on alati parem, kus meid ei ole.

Alles sellel hetkel, kui ta otsustab lõpetada teiste matkimise ja ärakasutamise ning saada tagasi iseendaks, lööb ta elus läbi ja jõuab sinna, kuhu on igatsenud... aga kas ka sellest piisab?

Inimene on ikka täitmatu...

Sellel romaanil on nii palju kihte, aga pigem peaks igaüks need ise üles leidma. Mina sain igatahes elamuse.  

Mõned mõtted:

- Inimesele on omane mõtteviis, et alati on kusagil mujal parem. Aga kas ikka on?

- Kui sa matkid järjekindlalt kedagi, kas sa siis muutudki temaks? Või on see enesepettus?

- Piir õige ja vale vahel on hägune. Mõne meelest on prostituudi amet ettekandja omast väärikam. 

- Kas läbimurde võti on ausus? Või saab ka kuidagi teisiti? 

- Sa võid terve ilma läbi joosta, otsides oma aaret. Lõpuks jõuad tagasi koju ja leiad ta sealt. Nagu Coelho "Alkeemikus"

- Madala enesehinnangu eest ei saa põgeneda, pürgides teatud sotsiaalsesse gruppi. See võib anda mõnusa kuuluvustunde, aga lõpuks pead ikka peeglisse vaatama ja küsima: kes sa päriselt oled?

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja

Kujutis
15. sajandi Liivimaa. Vastuolud Tallinna linna ja loodava kloostri vahel. Apteeker Melchior, kes igale poole oma nina topib. Palju mõrvu ja muidu koledaid tegusid. Palav ja romantiline, kuid samas õnnetu armastus. Igaühel oma tõed, mis omavahel ei ole kooskõlas. Palju saladusi. Võim, au ja positsioon... Tegelikult ei ole "Pirita kägistaja" sugugi nii kuiv nagu eeltoodust järeldada võib. Vastupidi - hoopis mahlakas on. Ja mahlakaks teevad selle ajalooline taust ning Melchiori värvikas isik. Sissejuhatuses kirjeldatakse ajaloolist situatsiooni, eelkõige Pirita kloostri asutamislugu ja sellega seotud pingeid Tallinna linnaga. Oluline on ka kloostri päevakava reprodutseerimine, mis annab lugejale parema pildi, et orienteeruda ajas. Kellaaegadest siin ei saa ju juttugi olla. Seega peab üks sõrm vähemalt esialgu olema romaani esimeste lehekülgede vahel, et üleüldse aru saada, millisel kellaajal tegevus käib. Põnev on kõik, mis puudutab kloostrikorda ja võimu ning rollide jagun...
Lisateave