Chris Whitaker. Me algame lõpust
Mulle öeldi, et see on menuraamat. Ma ei tea, kuidas see informatsioon minust mööda oli läinud, aga ma ei teadnud sellest midagi. Sõna "menuraamat" tekitas minus kohe suure ja mõnusa eelarvamuse, nii et lugemist alustades arvasin, et küllap on midagi kergekaalulist. Midagi naisteka sarnast, millele on sisse põimitud põnevuse element. Ma eksisin. See on suur ja tõsine lugu, raamatu tagakaanel olev kirjeldus, justkui on siin tegemist põnevikuga, on suhteliselt eksitav. Ma ei nimetaks seda põnevikuks, mis sellest, et surma ja intriigi on siin palju. Sest vägivald ei ole siin esiplaanil, olulised sündmused toimuvad hoopis tegelaste sees ja see teebki loo suureks ja sügavaks. Mingi seos tekkis mul John Steinbecki romaanidega ja see on ju puhas klassika. Nii võiks arvata, et "Me algame lõpust" liigitub mõne aasta pärast samuti klassika hulka. "Me algame lõpust" on lugu perekonnast ja sõpradest, kelle saatust mõjutab kunagi ammusel ajal juhtunud traagiline õnn...