Raamatukoi lugemislood

  Lõpetasin eile õhtul selle raamatu lugemise ja täna on mul ikka veel tunne, nagu oleksin näinud pikka ja painajalikku und. Niisugust, milles on olemas kõik: nii hea kui halb. Detailid on väga selged, aga kõik tuleb seestpoolt, kusagilt sügavalt. Mäletan, et kui väike olin, siis ühel hetkel leidsin ennast mõttelt, et ma päriselt ei saa aru, kas see, mida ma päeval kogen, on päris. Või hoopis see, mida öösiti unedes näen on reaalsus ja päeval ärkan unenäos. Seda raamatut lugedes tuli sama tunne. See on üheaegselt justkui unenägu ja elu. Ja see läheb nii sügavale, lausa põhjani. Alateadvusest kaugemale. Teisele poole elu. Ja ometi on see elu. Pisut müstiline, aga just see on kogemus, mille lugedes sain.  Ma ei tea, kas see on aja märk või olen ise vanuse kasvades pinnapealseks muutunud, aga seesugust sügavuse kogemist tuleb ette harva. Ei tulegi tegelikult, sest kogu aeg peab ju lippama. Kiire, kiire, kiire. Ja asjalik peab olema. Aga kas ikka peab. Kas ema oli asjalik ja pinna...

 

  See on imelik, kuidas raamatud jäävad sõrmede külge kinni. Hakkasin juba raamatukogust välja tulema, sest niigi olin liiga suure kuhja kaasa võtnud, kui riiulist vaatas vastu veider pealkiri: "Siili elegants". Midagi kummalisemat on raske välja mõelda. Muidugi lisandus see raamat kohe minu niigi kõrgele kuhjale. Jälle juhtus nii, et raamat leidis minu, mitte mina teda. Mõni nädal tagasi võlus mind ühe loo tegelaskuju: naine, kes oli geenius, aga tegi kõik selleks, et välja paista keskpärane. Nüüd sain sarnaste tegelastega otsast otsani täidetud raamatu. Mind võlub mõte, kuidas targad inimesed maailma lollitavad ja ei lase välja paista, kes nad tegelikult on. Vastupidiselt laiadele massidele, kes ei ole kuigi nutikad, aga esinevad lakkamatult ja valjuhäälselt.  Alguses on tunne, et tegemist on filosoofilise traktaadiga. Pole ka imestada, autor on filosoofiat õppinud. Mida edasi lugeda, seda kummalisemaks asjad lähevad. Siin on justkui kahe erinevad inimese mõtted ja neid ini...

 See on Sebastian Bergmani sarja neljas raamat. Mitte midagi ei juhtu, kui neid vales järjekorras lugeda. Veidi küll on viiteid eelmistele osadele, aga see ei sega. Sebastian Bergman on politseiga koostööd tegev psühholoog.  Ühes väikelinnas tapetakse perekond: isa, ema ja kaks last. Mõrva näeb pealt tüdruk, kes lõpetab rääkimise. Sellest hargneb krimilugu, kuid uurimisest olulisem on töö tüdrukuga. Laps hakkab joonistama ja nii jõuab Sebastian mõrvaloo uurimisel väga ootamatule lahendusele. Sada lehekülge enne lõppu on lugu justkui lahendatud, aga siis märkavad uurijad tüdruku joonistatud pildil ühte ootamatut detaili. Ja siit algab tagaajamine. Nagu ühes heas krimiloos olema peab, on lahendus väga ootamatu.

  Punaste kaante vahel on seekord kaks lugu. Romaanideks ei saa neis kumbagi nimetada, pigem on tegemist miniatuuridega. Alustades lõpust - "Noormees" jutustab pinnapealsele lugejale sellest, kuidas üle viiekümne aasta vanune kirjanik on suhtes endast kolmkümmend aastat noorema mehega. Aga sügavamalt vaadates kirjeldab ta oma loomeprotsessi. Suhte kõrvalt kirjutab ta lugu "Sündmus". Seega on need kaks juttu kokku loodud. Kui raamat saab valmis, lõppeb ka suhe. Seda ei ole enam vaja. Üleüldse - mõlemas jutustuses keskendub autor teksti loomise protsessi. Sündmus (seekord mitte raamat) saab lõpetatud siis, kui see on valatud tekstiks. Alles siis on asi läbi. Aga tekstiks saamine võtab esimese loo puhul kolmkümmend aastat. Seega ei ole see autori jaoks lõpetatud. Tegelikult võtsingi selle raamatu kätte sellepärast, et juhtusin Jupiterist vaatama filmi "Katsumus". See on sama loo põhjal tehtud film. Aga lugedes tundsin, kuidas film segab mind. Kui ekraanil oli...

  See on üks segadusseajav raamat. Lõpust alustades: kui viimase loo lõpuni jõudsin, siis tundsin füüsiliselt, et kogu keha sügeleb. Mitte ainult nahk, vaid lihased, luud, iseelundid, juuksed - kõik sügeleb. Füüsiliselt.  Ma ei ole mingi õudusjuttude sõber. Kuna alustasin lugemist Ruth Sepa saatesõnast, siis tekkis mul kohe eelarvamus. Õudusjutud, Stephen King, hirmud, gootika. Pole minu teema. Aga lugedes selgus, et on küll. Kui olen harjunud, et õuduslood on kirjutatud pigem laiadele massidele müügiks, siis siin on tegemist millegi muu, sõnulseletamatu ja äärmiselt peenega. Kohati ei olegi nagu midagi otseselt õudset, aga ikka hakkab kõhe. Ja see kõhedus peitub mitte sündmustes, vaid tegelaste sisemaailmas. Must vesi, üks lahkunud mees, poiss tänavalt, kes lihtsalt koos emaga ära läheb, aastatepikkune narkarite peoelu... Ja tagaplaanil on midagi tabamatut. Samas on siin ka jutte, mis on otseselt õudsed, millest saaks vabalt filmi teha. Motiivid, nagu elusate vakladega liha k...

  Ei ole sugugi patt lugeda vahetevahel ajaviitekirjandust. Niisugust, mis sind kõige täiega alla neelab ja argipäevast välja viib. Seda lugedes ei mõtle sa sigade katkule, maksutõusule ega muudele kirgi kütvatele teemadele, mis interneeduse kaudu kindlasti kallutatud kujul meieni tuuakse ja mille kallal me siis hulluksminemiseni pead vaevame. Ükskõik missugune paberkandjal raamat on puhas seesugusest kallutatud jamast. Raamat on lihtsalt raamat ja sellesse on mõnus põgeneda. "Punane kuninganna" on ideaalne põgenemisraamat.  Alustades lõpust - järelsõnas palub kirjanik, et mitte keegi oma arvustustes ei avaldaks raamatu lahendust, sest see rikub teiste lugejate mõnu. Usun, et see kehtib ükskõik missuguse raamatu kohta, nii krimi kui ka muidu hea ja voolava jutustuse. Niisiis - loo lahendust siit lugeda ei saa. Ega ka mitte sisu. Eks see ole omamoodi ka müügitrikk, tegemist on ju ikkagi edetabelite hitiga. Aga mis selles halba on? Me müüme ju tänapäeval kõike, isegi iseenda er...