Juan Gómez-Jurado. Punane kuninganna

 

Ei ole sugugi patt lugeda vahetevahel ajaviitekirjandust. Niisugust, mis sind kõige täiega alla neelab ja argipäevast välja viib. Seda lugedes ei mõtle sa sigade katkule, maksutõusule ega muudele kirgi kütvatele teemadele, mis interneeduse kaudu kindlasti kallutatud kujul meieni tuuakse ja mille kallal me siis hulluksminemiseni pead vaevame. Ükskõik missugune paberkandjal raamat on puhas seesugusest kallutatud jamast. Raamat on lihtsalt raamat ja sellesse on mõnus põgeneda. "Punane kuninganna" on ideaalne põgenemisraamat. 
Alustades lõpust - järelsõnas palub kirjanik, et mitte keegi oma arvustustes ei avaldaks raamatu lahendust, sest see rikub teiste lugejate mõnu. Usun, et see kehtib ükskõik missuguse raamatu kohta, nii krimi kui ka muidu hea ja voolava jutustuse. Niisiis - loo lahendust siit lugeda ei saa. Ega ka mitte sisu. Eks see ole omamoodi ka müügitrikk, tegemist on ju ikkagi edetabelite hitiga. Aga mis selles halba on? Me müüme ju tänapäeval kõike, isegi iseenda eraelu. 
Selle loo juures köidavad eelkõige selle ülesehitus ja tegelased. Kogu jutustus on toodud erinevate inimeste vaatenurgast. Siin on politseiinspektor, ametist kõrvaldatud politseinik, värvikas naispeategelane, ohver, ajakirjanik... Kõik räägivad vaheldumisi oma lugusid ja sellest kõigest saab kokku tervik. Ehk peaks siit endale meelde tuletama asjaolu, et asju nähaksegi erinevatest vaatenurkadest ja mõnikord oleks kasulik ennast teise inimese positsiooni paigutada, et mõista, miks ta just nii käitub...
Kaanel olevas tutvustuses võrreldakse peategelast Lisbeth Salanderiga. "Lohetätoveeringuga tüdruk" on ju teada-tuntud bestseller. Sai seda isegi omal ajal loetud. Jah, Antonia Scott on erakordse analüüsivõimega noor naine, aga kui Lisbethi iseloomustab osav kulgemine digimaailmas, siis Antonial seda joont ei ole. Tema analüüsib päris elu. Järelsõnas selgitab autor, et seesugused naisgeeniused on päriselt olemas. Küllap ongi. Ja Antonia mõtleb kastist välja. Ühte testi läbides tuleb tal simulatsioonimängus ära hoida katastroofiolukord. Aga selle asemel, et tühja rapsima hakata, selgitab ta välja sündmuse aja ja koha. Ja otsustab siis mitte midagi teha, sest aeg ja koht määravad selle, et tegelikult mitte midagi ohtlikku toimuda ei saa. Eks siin ole vihje keskmise inimese tarmukusele probleemi ilmnedes kohe rapsima hakata, ilma et endale asjaolud selgeks teeks. Aga Antonia juurde tagasi tulles - sotsiaalses mõttes on ta täiesti võimatu, saamatu autsaider. Kuid tema erakordne analüüsi- ja keskendumisvõime annab võimaluse lahendada mõistatusi, millele teiste hammas peale ei hakka...
Kogu lugu on kirjutatud mõnevõrra äraolevas stiilis, justkui eemalt vaadates ja natuke külmalt. Aga  lõpupoole läheb märuliks ja see neelab lugeja alla. Ja üllatusi jagub küllaga...
Lahtisi otsi jääb ka. Kellele on Antonia minevikus liiga teinud? Seda siit teada ei saagi, aga kunagi järgmise aasta talvel tuleb järg. Nii on köite vahel oleval järjehoidjal kirjas. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave