Annie Ernaux. Sündmus. Noormees

 

Punaste kaante vahel on seekord kaks lugu. Romaanideks ei saa neis kumbagi nimetada, pigem on tegemist miniatuuridega. Alustades lõpust - "Noormees" jutustab pinnapealsele lugejale sellest, kuidas üle viiekümne aasta vanune kirjanik on suhtes endast kolmkümmend aastat noorema mehega. Aga sügavamalt vaadates kirjeldab ta oma loomeprotsessi. Suhte kõrvalt kirjutab ta lugu "Sündmus". Seega on need kaks juttu kokku loodud. Kui raamat saab valmis, lõppeb ka suhe. Seda ei ole enam vaja. Üleüldse - mõlemas jutustuses keskendub autor teksti loomise protsessi. Sündmus (seekord mitte raamat) saab lõpetatud siis, kui see on valatud tekstiks. Alles siis on asi läbi.
Aga tekstiks saamine võtab esimese loo puhul kolmkümmend aastat. Seega ei ole see autori jaoks lõpetatud. Tegelikult võtsingi selle raamatu kätte sellepärast, et juhtusin Jupiterist vaatama filmi "Katsumus". See on sama loo põhjal tehtud film. Aga lugedes tundsin, kuidas film segab mind. Kui ekraanil oli visuaalselt vaid noore naise rasestumise ja ebaseadusliku abordi lugu, siis raamat on märksa mitmekihilisem. Kolmkümmend aastat hiljem räägib autor loo, mida need sündmused temaga täna teevad. Võib-olla on asi selles, et visuaal töötab emotsioonide käivitamisel paremini, aga see oli äärmiselt naturalistlik, suisa õõvastav. Samas raamat läheneb sündmusele teiselt poolt ja laseb lugeja sisse kirjaniku sisemaailma. Ja lugu saab lõplikult läbi siis, kui kirjanik on saanud ta kaante vahele.
Öeldakse, et kirjuta asjad läbi, kui sul on raske. Võib-olla ongi selles iva...

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave