Brigitta Davidjants. Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte. LR 10-11/2025

 

Tänavune aasta on pühendatud Eesti raamatule ja sestap elan minagi oma elu veidi mustrist välja - ootamatult palju olen hakanud lugema kodumaist algupärast kirjandust ja kuidagi turvaline ning soe on. Loomingu Raamatukogu ilmutab reeglina ainut väärt kraami ja sellega ei saa alt minna, nii ka nüüd. Samas on see raamat veidi teisiti: kui seni loetu on olnud sügavamõtteline, koguni filosoofiline, siis see raamat on pigem olustikukirjeldus, aga väga teravmeelne. 
Autor kirjeldab oma kasvamist eelmise sajandi kaheksakümnendate ja üheksakümnendate Tallinnas ning teeb seda väga detailirohkelt. Tehnilises võttes on tegemist eraldiseisvate juttudega, aga ometi moodustavad need terviku. Ja stiil on lahe. Võtsin selle ühe ampsuga läbi. Loole annab aktsendi asjaolu, et tegemist on segaperekonnast pärit tüdrukuga, nii on lugejal võimalik heita pilk armeenlaste kogukonna tegemistesse ja väärtustesse eelmise sajandi lõpul. Minu jaoks on see uus ja huvitav maailm. Asjad paistavad väljastpoolt vaadates ikka väga teistmoodi, kui seest. Oleme harjunud kaukaaslasi  nägema veidi hirmutavatena, aga tegemist on äärmiselt sooja ja kokkuhoidva seltskonnaga. Üheksakümnendatele omaselt on siin ka kõvasti vägivalda, kaost ja surma, aga see ei olegi niivõrd seotud rahvusega. Aeg oli selline. Üleüldse - kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate olustikukirjeldustes tuleb nii palju tuttavat ette, et see teeb lugemise lahedaks. Kuigi mulle need aastad küll nii ebaturvalised ei tundunud, aga ilmselt tuleneb see sellest, et Rõuge kiriku taha, kus tollal elasin, vägivald ei jõudnud. Elasin need aastad üle sõna otseses mõttes vanajumala seljataga. 
Pealtnäha ei maksa siit loost mingit sügavamõttelisust otsida, ometi on see lahe lugemine. Ja kui hästi järele mõelda, siis leiab siit mõned kandvad väärtused. Aga need peab igaüks ise üles leidma. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

Viivi Luik. Seitsmes rahukevad

Kujutis
  Mäletan, et kui see raamat ilmus, siis mu ema oli sellest vaimustuses. Ma ei mäleta, mida ta täpselt selle kohta rääkis, aga minust jäi see toona lugemata. Eks ma olin vast selle jaoks liiga noor. Nüüd on aeg sealmaal, et tasuks hakata lahkunud esivanemate hingeelu lahkama. Sellepärast võtsin huviga kätte sama raamatu samalt riiulilt, kus ta aastakümneid on olnud... ja see ei kõnetanud mind alguses mitte põrmugi. Ma ei saanud aru, miks peaks mind huvitama ühe väikese lapse koerustükid kusagil sõjajärgse ajastu vaeses Eestis. Lugemine edenes vaevaliselt, aga küllap oli selles ka oma osa väikesel tihedal trükikirjal, mis nõukaajal täiesti harjumuspärane tundus. Aga ma lugesin kangelaslikult edasi, sest tahtsin aru saada, mida ema selles romaanis toona nägi. Esimene asi, mis mind köitma hakkas, oli raamatu keel. Jah, selles on päris palju meie jaoks sõna tõsises mõttes roppe väljendeid, aga neisse ei maksa kinni jääda. Kuhjaga rohkem on rikast, kujundlikku keelt.  - ... paksud ...
Lisateave