Raamatukoi lugemislood

Kui alustasin selle lugemispäeviku pidamist, lubasin endale, et raamatutest halba ei kirjuta. Praegu on mul seda lubadust väga raske pidada. Püüan anda endast parima. Seda romaani iseloomustavad märksõnad: nipsakad tüdrukud sassis peresuhted machomehed kantpead seks vägivald kinnisvara meri saun romantika tilli- ja munadenaljad armukadedus jne jne. Ja sellest kõigest on kokku keeratud uskumatult kummaline kompott, mis ei ole see ega teine. Tahaks olla armastusromaan, aga nagu ei ole ka. Tahaks olla koomiline kirjatükk, aga nagu ei ole ka. Muuseas - naljad on küll olemas, aga need keerlevad peamiselt meeste suguorganite ümber ja kaua sa, hing,  ikka selle väikese asjakese üle naerad. Tahaks olla põnevusromaan, aga nagu ei ole ka. Või siis suhteromaan, aga seda ka ei ole. Kõike on, aga väga pealiskaudselt. Pärast esimest sadat lehekülge hakkasin uurima, kes on raamatu toimetaja. Tuleb välja, et toimetajat ei olegi ja see annab kõvasti tunda. Tavapärastest ladumisv...

Mind on alati võlunud Maimu Bergi veidi eemalviibiv, kuid samas üdini naiselik stiil. Selles on piisav annus sarkasmi, samas ka romantilist, kuid mitte lääget ilu. Just niisugune see raamat ongi. Tegemist on omamoodi leidliku, kaunisse raami paigutatud meenutusega seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate Tallinna moemaja tegemistest, kusjuures kesksel kohal on ajakirja "Siluett" toimetus. Selles on tasakaalustatult ja mõõdukas annuses kirjeldused nii olustikust kui inimestest, nii et stagnaaega mäletavatele inimestele jagub siin äratundmist küllaga. Isegi mäletan seda, kuidas valgete barettide ajajärgul ennast alaväärtuslikuna tundsin, sest mu vanematel jätkus oidu mulle mitte sellist veidrat röögatust soetada. Samamoodi meenub keemiakaupade kaupluse spetsiifiline lõhn, mida ikka veel mõõdukal määral Kallaste või Mustvee majatarvete poes tunda on. Rääkimata sellest, et seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate "Siluetid" on mu vanematest koos lõikelehtedega ...

Pealkiri võib mõnikord olla petlik. Kui raamatut ennast ega selle tutvustust ei näeks, võiks arvata, et tegemist on roosamannalise naistekaga, kus kohustusliku elemendina on mängus üks beebi. Tegelikult on see raamat niisugusest žanrist väga kaugel. Tegemist on omamoodi Kreeka lähiajaloo õpikuga. Eestlastena oleme harjunud rõhutama, et meie minevik rahvana on olnud väga raske. Mõned poevad selle taha, et kaasaja ühiskonna pahesid põhjendada. Kui aga laiemalt vaadata, siis pole me selles asjas midagi nii erilised. Küll ja küll on rahvaid, kes on pidanud kannatama. Loomulikult ei saa võrrelda erinevate rahvaste kannatusi, see viiks demonstratiivse ohvrirollini, mis oleks üdini võlts. Sellepärast hoidun edaspidi võrdlustest. Aga see raamat räägib kreeka rahva kannatustest alates Türgi Impeeriumist vabanemisest kuni tänapäevani ja teeb seda läbi ühe perekonna loo. Meie koolide ajalookursus ei võimalda kreeklaste ajaloost suurt aimu saada. Viimane sündmus, mida seal õpitakse, on Itaa...

"Magamistuba on imelik. Võõras. Ma ei tea, kus ma olen, kuidas ma siia sattusin. Ma ei tea, kuidas ma koju saan. Ma olen öösel siin olnud. Ärkasin naisehääle peale - esmalt arvasin, et ta on minuga koos voodis, aga siis sain aru, et ta luges uudiseid ja ma kuulen raadioga äratuskella - ning kui silmad lahti tegin, leidsin end siit. Toast, mida ma pole varem näinud." Romaan räägib 47-aastasest Christine´ist, kellel on haruldase iseloomuga amneesia. Ta suudab mäletada vaid seda, mis toimub temaga käesoleval päeval, pärast viimast ärkamist. Igal õhtul uinudes teab ta, et hommikul algab kõik otsast peale: ta ei tea, kes, kus ja kellega ta on ning see kõik tuleb uuesti selgeks õppida. Arvutikeeles öeldes: magamine restardib ta mälu ära. Christine kohtub salaja arstiga, kes tahab tema haruldasest haigusest uurimust kirjutada. See soovitab tal hakata päevikut pidama ning helistab igal hommikul, et ta oma päeviku jälle üles leiaks. Nii kogub peategelane kildhaaval kokku eelmis...

Eks see aastavahetuse kokkuvõtete asi ole rohkem kokkuleppe küsimus. Aga üldise vooluga kaasa minnes olgu siin ära toodud kolm põrutavat sündmust. Tähtsaid sündmusi on olnud ju teisigi, aga jäägu need sinnapaika. Omamoodi tähtsaks võib lugeda iga naeratust, mida oled kohanud. Aga siin siis minu valik: 1) suri Kõta (vaata esimest pilti paremal); 2) Lulu lapsendas mu ära (vaata viimast pilti paremal). Ja mitte ainult - ta võidab armutult kõikide südamed, see varjupaigakass; 3) ilmus Tõnu Õnnepalu "Mandala" (vaata pilti selle postituse juures). Kõik kolm on seotud kassidega ja kaks viimast on üdini rõõmsad, seevastu esimene vähemalt sama kurb kui kaks ülejäänut kokku. Aga neid ühendab kaks märksõna: kassid ja ausus. Selle raamatu ümber on olnud nii palju kollakat kära, et alustasin mõnevõrra ettevaatlikult. Ei saa ju olla nii, et meedia möllab mingi asjaliku asja ümber. Aga kollast ei ole selles raamatus midagi. Olgu peale - kaas on. Aga sisu küll mitte. See on üdini a...

Maaelu selle raamatu vaatevinklist on mustvalge. Musta on rohkem: Maal on igav elada. Peab pidevalt tööd tegema. Ainus infovahetuse koht on külapood. Inimesed istuvad päevad otsa selle sees ja ümber ning räägivad külajutte. Kõik mehed on viinaninad. Muud nad ei teegi, ainult joovad.  Kõik naised räägivad üksteist taga. Jutud on kurjad. Lapsi pole mõtet sünnitada, sest poistest saavad nagunii joodikud ja tüdrukutest litsid. Ja kes seda ikka tahab. Mehed tahavad pidevalt sedasamustki, aga naised ei taha. Peavad lihtsalt kohusetundest andma. Ja mida kiiremini mees hakkama saab, seda vähem tuleb kannatada. Naised tahavad kallistada, aga mehed ei taha. Mõnikord kohusetundest kallistavad, aga enamasti teevad asjaliku näo ette ja lähevad traktorit putitama. Kui tüliks läheb, tuleb tappa anda. Või vähemalt sellega ähvardada.  Naispolitseinikud ja -kirikuõpetajad on ebanormaalsed. Eriti siis, kui nende füüsises mingeid naisterahvale omaseid jooni on. Kooli õppekava on huka...

Me kõik oleme ühel või teisel moel mammona orjad: need, kellel seda ei ole, aga kes seda tahaks, samuti need, kellel see on ning kes tunnevad hirmu selle kadumise või vähenemise ees. Lisaks veel need, kes on vanad ning kellel on esikohal nähtava kraamiga seotud moraalsed väärtused. Ja siis veel need, kes seda kõike ühelt teisele vahendavad.  Jah, me arvame, et meid selle maailma rikkus ei morjenda, kuid tasapisi ajab see oma nähtamatud kombitsad külge, mässib meid sisse ja kui seda märkame, siis on võib-olla juba liiga hilja: me oleme sellega harjunud ega tahagi enam vabaneda. Sellest kõigest räägib Kari Hotakainen "Kaitsekraavi tees". Pealkiri on eksitav, tegu ei ole militaarset sorti raamatuga selle traditsioonilises tähenduses. Toimuvat võib küll pidada sõjaks, kuid relvad ei ole kindlasti mitte rauast. Peategelane kaotab oma pere. Pärast seda, kui ta tõstab vihahoos käe oma naise vastu, kolib see koos väikese tütrega minema. Nii otsustab mees oma pere tagasi võita...

Ka see ei ole ajaviitekirjandus. Ei ole siin klassikalises mõttes haaravat süžeed ega õnnelikku lõppu nii, nagu me tihtipeale oleme harjunud raamatut lugedes kogema. Lõppu tegelikult ei olegi. On millegi uue algus. Ainult et see uus tuleb lugejal oma peas ise valmis vormida. Kujutlegem, et peate lahkuma oma kodust ühe võõra rahva sekka. Kui te seda ei tee, siis tõenäoliselt tabab teid pomm või juhuslik kuul. Ja kui mitte teid, siis teie lapsi. Seega tuleb minna. Tõsi küll - rahvas, kelle hulgas elama hakkate, ei olegi pealtnäha nii võõras. Üks nende hulgast on teeninud teid viisteist aastat. Aga ta on elanud teie juures ning on sunnitud omaks võtma teie elustiili ja väärtushinnangud. Nüüd pöördub kõik pea peale: teie väärtushinnangud ei maksa enam midagi. See inimene, keda olete harjunud kamandama, on äkki võrdväärne. Või veelgi enam: tema ütleb teile, mis on õige või vale. See on valus, sest mugavustega harjunud täiskasvanu ei kohane niisugustes oludes sugugi kergesti. Kui siia v...

Praegu on küll niisugune aeg, et tundub, nagu elaksime koopas. Valgust pole ollagi: sa ärkad pimedas, näed neli tundi tuhmi valgust ja elad siis pimedas edasi. Mida see kõik meie hingega teeb, seda teab igaüks isegi.  Kirjeldatud olukorras selle raamatu lugemine kahekordistab niigi efektiivset pimeduse mõju. See raamat on seestpoolt veel viis korda pimedam kui see, mis on väljas. Ja just see teebki ta huvitavaks. Selles on mingi seletamatu hõng, mille autor on suutnud ridade vahele peita ning mis lugeja justkui nõidusena endasse haarab. Nii on sisu ja vormi tasakaal suurepärane, sest raamat räägib muuhulgas nõidadest ja nõidusest. Raske on seda raamatut ilukirjanduse alla liigitada. Ja samas ei saa seda ka ajalooteaduseks pidada. Ajalooline taust ja autori fantaasia on siin nii tihedalt põimunud, et raske on mõista, kus üks lõppeb ja teine algab. Jah, lihtne on ju uurida nähtavat olustikku (tegelikult ei ole ka see kuigi lihtne), aga kuidas sa, hing, uurid seda, mis toimub ü...

Kunagi kaheksakümnendate lõpul läksid peaaegu kõik mu klassivennad vene kroonu. Mul on nende sealt saadetud kirjad siiani alles. Paar aastat tagasi leidsin need üles ja lugesin läbi. Kurb ja imelik oli. Eriti kurb on see, et kõik neist ei ole enam elus. Mäletan, et kui nad tagasi tulid, olid nad justkui teistmoodi. Mitte ei saanud aru, mis nendega juhtunud on. Keegi ei tahtnud ka õieti midagi rääkida, aga maailm tundus sellel ajal justkui katkisevõitu. Tegelikult on nii, et ma pole senini kohanud ühtegi meest, kes tahaks sellest avameelselt rääkida. Küllap on see teema nii ebameeldiv, et parem mitte puudutada. Teada ju on, et inimene kustutab oma mälust kõik, mis on talumatult halb ja küllap see on põhjus, miks me üldse niisuguste kogemuste taustal ellu suudame jääda. Olavi Ruitlane räägib vene kroonust ja teeb seda avameelselt. Ma ei tea, kui palju kirjeldatust on reaalse taustaga, aga küllap ikka midagi on. Sinna juurde lisab ta veel tubli annuse absurdimaigulist huumorit, mis a...

Kiiksuga raamat kiiksuga inimestest kiiksuga inimestele. Nagu Irvingi raamat ikka. Aga kes meist ei oleks kiiksuga? Ei ole midagi parata, et aeg-ajalt tekkib mul kiusatus seda autorit lugeda. Lakkamatult ei suudaks, sest see on suhteliselt raskesti loetav. Vahepeal võtaks midagi kergemat ja siis jälle Irvingit. Paraku on mul eesti keeles ilmunutest lugemata vaid "Veemeetodimees". Küllap otsin sellegi kunagi üles. See on raamat, mille puhul on kaks varianti: see kas meeldib väga või ei meeldi üldse. Ma ei usu, et see kedagi ükskõikseks jätab. Ei saa ju olla nii, et sügavalt üldinimlikud teemad nagu kehaosa siirdamine, inimsuhted ja meedia mõju meie maailmapildile kedagi ükskõikseks jätaksid. Eriti siis, kui need on esitatud kergelt jaburas võtmes. Just see mind Irvingi juures võlubki. Peategelane - käe kaotanud mees - saab siirdamisoperatsiooni tasuta kaasaandena käe endise omaniku lese. Mis siis kõik juhtuma hakkab, on huvitav ja jäägu see saladuseks. Kes tahab, see lo...

Põnevike lugemine on sõltuvus, millest ma ilmselt lahti ei saa ega tahagi saada. See on minu viis puhata pingelisest töönädalast ja pühenduda millelegi muule. Eks see algas juba lapsepõlves Astrid Lindgreniga, siis läks üle seiklusjuttudele maalt ja merelt ning nüüd siis sedasorti kraam. Ja uskumatul kombel kohanevad mu lähedased õige lihtsalt selle veidrusega ning lasevad mul päevade kaupa lugeda ilma, et keegi midagi nõuaks. Eks see meenutab vist meesterahva kalalkäiku. Et kui läheb, siis on see püha aeg ja igasugune segamine on rangelt mittesoovitav. Ma arvan, et see on pigem positiivne. Ikkagi hoiab närvid korras. Ja aitäh mu perele, kes asjast aru saab. Tegelikult ei ole see miski põnevik, see on puhas märul. Siin on üle lehekülje laipu, verd, plahvatusi, lendavaid ajusid, luukilde. Tulistamine on selle kõrval väga õrn tegevus. Ma usun, et see on pigem raamat meestele. Vaevalt, et leidub palju naisi, kes sellisesse raamatusse minu moodi kinni jäävad. Aga mina jäin. Ja kogu lu...

Sõna "luule" on pealkirjas mitmeti mõistetav. Ka sisus. Peategelane on luulelise mõtteilmaga Luule, kes läheb Brüsselisse mutter-ametnikuks. Uus maailm, uued kombed. Kodukootud väikelinnamiljöö ja kunstiõpetaja amet asenduvad peegelklaasi, teraskonstruktsiooni ja ametnikumaskiga. Ja Luule selle kõige sees, südames ikka kodukootud Eesti. Üheskoos on paljudest rahvustest inimesi erinevate kommete ja tõekspidamistega.  Ilma armuliinita ei saa ka kuidagi hakkama: Luule ellu ilmub prantslasest mees, kellega tal kujuneb äärmiselt vastuoluline suhe. Ühest küljest ülim romantiline õnn, teisest küljest paras annus armukadedust. Mis teha, eks need lõunamaise verega mehed olegi ühed toredad flirtijad. Ja Luule mõtleb ning tunneb nii, nagu ebakindlale naisele kohane. See on tüüpiline pilt suhtes oleva naise sisemisest ebakindlusest, mis kasvab üle piinavaks armukadeduseks. Seejuures käib pidev võrdlus enda ja konkurentide välimuse, tubliduse ja edasipüüdlikkuse vahel. Täpselt see, m...

Liblikakoguja ei ole sama, mis liblikapüüdja. Pealkirjad on ju sarnased. Tegelikult on sarnasusi ka sisus: liblikasõbrad, kelle kollektsioon ei piirdu vaid putukatega. Aga kui püüdja on vägivaldne, siis koguja pole seda teps mitte.Pigem vastupidi. Naaberrahvaste uudiskirjandusega peab ennast kursis hoidma. Sellest siis ka põhjus, miks selle raamatu riiulist üles korjasin. Peategelane avastab ühel päeval, et keegi tundmatu on talle maja pärandanud. Alguses arvab ta, et tegemist on lihtsalt eksitusega, kuid kogu paberimajandus näitab midagi muud. Nii hakkab ta käima tundmatu kadunu jälgedes, et mõista, miks nii läks ja kellega on tegu. Ja miks just tema on see, kes saab vana maja, täis erinevaid liblikaid. Tundmatu mehe päeviku jälgedes reisib ta Euroopa mitmes paigas ja püüab mõista, mis tegelikult juhtus. Ja sisetunne ei valeta, kinnitust sellele saab ta siis, kui on tagasi Soomes. Nii selgubki, et lapsepõlves juhtunu, millest ei ole kunagi räägitud, mõjutab tema elu veel keskea...

Juba tükk aega tahtsin seda lugeda, aga ei saanud kusagilt kätte. Nüüd siis sain. Kunagi oli aeg, kui elasin Võrumaal. Selle sees oli veidi lühem aeg, kui töötasin Lepistu koolis. Ja selle sees oli veel lühem aeg, kui sõitsin olude sunnil rattaga Rõugest Lepistu kooli tööle ja siis õhtul jälle tagasi. Läbi Sänna. Ikka Ala-Sännast läbi, saeveskist mööda ja läbi metsa, üle Mustjõe kuni koolimajani välja. Adsoni ja Jaigi vaim kuklakarvades lehvimas.  Sestap siis hea kodune lugemine. Ajaga on võrokestel üldse kummalised lood. See kulgeb ja tiksub rahulikult omasoodu, kusagile pole kiiret. Ja sellises ajas elamine ei väsita närve. Kõik asjad saavad tehtud kuidagi pingevabalt. Isegi koolitunni nelikümmend viis minutit on sealkandis kuidagi teisiti seatud. Ei teagi kohe, kas see on künklik maastik, mis inimesi selliselt mõjutab. Kusjuures kõik saab tehtud, iga asi omal ajal ja seejuures on enamik inimesi palju asjalikumad ja produktiivsemad kui mõni linnavurle. Küllap sellepärast, ...

Laias laastus on olemas kahte sorti inimesi. Ühed on need, keda huvitab elamine nii, nagu üldine trend ette näeb. Sellise elu juurde kuuluvad hea töökoht ja ühiskondlik positsioon, väliselt normaalne paarisuhe, aktsepteeritav eluase, soovitatavalt maja linna lähendal. Hea oleks, kui lapsed käiksid eliitkoolis ja majas oleks ka vähemalt üks puhtatõuline koer. Loomulikult peavad riided olema vastavast hinnaklassist ja auto ei tohi olla vana. Näib, et sedasorti inimesed suudavad ennast identifitseerida ainult asjade, positsiooni ja sotsiaalse võrgustiku kaudu. Kui see kõik kokku kukub, on probleeme iseenda leidmisega. Sellised inimesed on väliselt õnnelikud, sest nad on ühiskondlikult aktsepteeritud. Mis sellest, et selle elu juurde kuulub tihtipeale regulaarne psühhiaatri külastamine ja igapäevased antidepressandid. Veel on olemas inimesi, kes saavad endaga hästi läbi ilma, et nad peaksid enda väärtust ühiskonna silmis tõestama. Nad valivad oma elustiili ise ning ei lase ennast ühis...

Jälle läksin ja võtsin riiulist suvalise raamatu ning ei kahetse. Miks mul küll Bingo lotos samamoodi ei vea? "Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal. Jeesus ütles: „Tõstke kivi ära!” Surnu õde Marta ütles talle: „Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.” Jeesus ütles talle: „Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?” Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: „Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud. Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.” Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: „Laatsarus, tule välja!” Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: „Päästke ta lahti ning laske tal minna!”" (Jh 11,38-44) See raamat ei räägi Piiblist. Aga ikkagi kopeerisin siia Laasts...

Kunagi suvel sattusin ajakirjandusest lugema uute raamatute tutvustust. See raamat oli ka seal. Ning kirjas oli, et Rootsi kriminull on üks selle riigi kvaiteedimärke. Niisiis võtsingi ette ja lugesin selle läbi. Kuna olen tänaseks päris palju Mankelli romaane läbi lugenud, siis paratamatult tiksus kusagil kuklas väike võrdlusmoment. Aga nii ei tohi olla. Kirjanikud on erinevad ja igaüks kirjutab omamoodi. Raamatu peategelane on ajakirjanik Annika Bengtzon, kes satub kogemata pealt nägema avalikku tellitud mõrva Nobeli preemiate väljajagamise galal. Paratamatult toob see endaga kaasa sekeldusi politseiga ning avaldamiskeelu ajakirjanduses. Viimane halvab täielikult naise igapäevase töö. Kuna ta teab asju, millest ei tohi rääkida, siis hakkavad ka kolleegid temast eemale hoidma ning naise elu paiskub pea peale. Lisaks probleemid perekonnas, suhted naabritega uues elukohas ja muud pahandused.  Tegemist on pesuehtsa põnevusromaaniga, mille alguses hakkab pinge tasakesi kerima, ...

Raamat, mis on täis sügavat kurbust. Niisugust, mis ulatub üdini ja ei lase sinust lahti. Paar nädalat tagasi ei oleks ma suutnud seda lugeda, sest kurbust oli selletagi piisavalt. Nüüd on asjalood teisiti ning kurva raamatuga on tekkinud omamoodi tasakaal. Küllalt on räägitud sellest, missuguseid koledusi on korda saadetud lähiajaloos. Ilmselt teavad kõik üht-teist Vietnami sõjast. Kui mitte muust, siis vähemalt sellest, kuidas tublid ameerika poisid seal kangelasteks said ja pärast kogu elu kannatasid. Vähem on räägitud aga sellest, mis juhtus seitsmekümnendatel Kambodžas. Tegevus toimub tegelikult paralleelselt Kagu-Aasias ja Kanadas. Peategelane, kelle tegelikku nime me teada ei saagi, on õnnekombel põgenenud Kanadasse ja seal uue elu leidnud. Paralleelselt tema eneseotsingutega põimuvad mälestused lapsena läbi elatud õudustest. Sellest, mida punased khmeerid tema, ta perekonna ja rahvaga tegid. See on niivõrd kõikehõlmav terror, et eelmises raamatus loetud stalinlik režiim nä...

Raamatul ja raamatul on suur erinevus. Kui eelmine oli puhas-puhas, siis see on räpane-räpane, sest tegevus toimub stalinistlikul Venemaal. Ülimalt kaasakiskuv süžee on läbi imbunud poliitilisest terrorist ja perverssetest apoliitilistest kuritegudest. Ja neist siin raamatus puudust ei tule. Kirjanik toob välja vastuolu totaalse süsteemi ja inimlikkuse vahel. Peategelane on julgeolekuteenistuse töötaja, kelle põhiülesandeks - ei mingit üllatust - on võimalike poliitiliste vaenlaste tuvastamine ja hävitamine. Kuni hetkeni, kui tuleb paljastada tema enda naine. Siit küsimus: kui kaugele on võimeline minema üksik mutrike totalitarismi masinavärgis? Ja selle kõigega paralleelselt pannakse Venemaa erinevates paikades toime eriti räigeid lapsemõrvu, millest ametlik süsteem vaikib. Siin lähebki peategelane vastuollu ametliku süsteemiga ning saab ise põlualuseks. Kogu järgnev sündmustik on kirjutatud nii kaasakiskuvalt, et lugemisel kaob igasugune ajataju. Nii juhtuski, et ühel päeval pid...

On olemas raamatuid, milles on palju sõnu ja palju mõtteid. Need on head raamatud. Aga on olemas raamatuid, milles on vähe sõnu ja palju mõtteid. Need on veel paremad. Baricco "Siid" on just selline.  Lugu jutustab 19. sajandi siididtootjatest Lõuna-Prantsusmaal. Peategelane elatub sellest, et ostab maailmast siidiusside mune ning toob need kodukülla sisse. Samal ajal hakkab Jaapan vaikselt avanema välimaiste kaupmeeste jaoks. Niisiis võtabki ta ette kaubareisi Jaapanisse. Kohe mitu korda. Autor kirjeldab tema teekonda väga huvitavalt: iga kord on sõnastus täpselt sama. Kuni Baikalini. Seal toimub väike muudatus ning edasi läheb kõik jälle täpselt samamoodi. See on küll veidi meelevaldne seos, aga minu mõtted läksid lugedes regilauludele. Ikkagi ju kordus ja areng.  See raamat on täis minimalistlikku, kuid sügavat elufilosoofiat. Lugemine tundub nii puhas tegevus, et tahaks toa mööblist tühjaks tõsta, seinad, lae ja põranda valge värviga üle võõbata, padja (valge muidu...

See on puhas juhus, et lõpetan Mankelli "Tulemüüri" samal päeval, kui Youtubes avaldatakse küberrünnakuähvardus Eesti riigile. Paneb kohe naeratama. Mitte reaalne küberrünnakuoht, vaid see, kuidas asjad mõnikord omavahel nii veidralt kokku jooksevad. Seekord juhtus siis nii, et vaatasin kunagi telest selle raamatu põhjal tehtud filmijupi ära. Seetõttu oli alguses väga raske lugeda. Justkui ei olnudki enam niisugust tõmmet nagu tavaliselt põnevusromaane lugedes. Ometigi on ju laialt teada, et tunni-pooleteisene teleformaat on raamatu hall vari. Nii ka seekord. Telesarja vaatamine ei anna erilist aimu sellest, mis raamatus juhtub. Ehk siis nagu ütles Mart Juur "Kirjandusministeeriumis" (see on üks väheseid köitvaid saateid meie telemaastikul, kahju ainult et vaid kord kuus): talle ei meeldi see pensionieelikust Urmas Paeti koopia, kes Wallanderina esineb. Ma nii karmilt ei ütleks, aga Raamatu-Wallanderi kujutan endale küll hoopis teistsugusena ette. Mankell on ...

Kui nüüd jutujätkuks eelmisele sissekandele rääkida edetabelitest, siis Irving on kindlasti minu lemmikkirjanike esiviisikus. Niisiis on tema nimi raamatukaanel kindel kvaliteedigarantii. Ka see raamat ei lükanud minu senist seisukohta ümber, pigem kinnitas. See on hämmastav, kuidas üks kirjanik suudab luua nii mitmekihilist teost, milles peituva huumori varjus lahatakse ülimalt sügavaid kõlbelisi probleeme. Ja sama hämmastav on, et kogu see nüansirikkus ei ole tõlkes kaduma läinud.  Loo süžee hargneb samaaegselt mitmes paigas ja kirjanik läheb sujuvalt, lausa märkamatult, ühest paigast teise üle. See nõuab lugejalt tähelepanelikkust, sest kui mõtte uitama lased ja paarist reast silmadega lihtsalt üle jooksed, siis enam ei saagi aru, mis värk on. (siit personaalne vastus Martale: EI, MA EI LOE RAAMATUID DIAGONAALIS, MA RONIN SINNA ÜLENI SISSE.). Tegelikult olid antud juhul üleni sisse ronimisega väikesed raskused, sest olen jätkuvalt harjunud lugema, kass kõhu peal, aga tema...

Viimasel ajal hakkab mulle tõesti tunduma, et kõige targem on minna raamatukogusse, riiuli kõrval silmad kinni pigistada, tõmmata sealt välja esimene ettejuhtuv raamat ja hüüda: "Bingo!" Mõni aeg tagasi kirjutasin raamatust, mis rääkis sellest, kuidas inimeste telefonid kaduma lähevad ning et see on väga hirmus. Selle raamatu puhul tuleks astuda vähemalt seitse sammu edasi ning kujutleda, et ärkad ühel hommikul maailmas, kus telefonid ei tööta, internetiühendus on katkenud, telekas vaid virvendab ning raadio sahiseb. Ühe sõnaga: täielik infosulg. Lisaks sellele märkate üllatusega, et kõik inimesed peale teie on lihtsalt haihtunud. Ja pole mingit jälge sellest, kuhu nad läksid või mis on juhtunud. Ja siis asute tegutsema täiesti üksi. Kuus nädalat jutti. Kõik eluks vajalik on olemas. Täiesti karistamatult võib astuda suvalistesse poodidesse või teiste inimeste kodudesse ning võtta sealt kõike, mida hing ihaldab. See meenutab veidi Aadama ja Eeva olukorda paradiisiaias enn...

Väga teistmoodi raamat. Alates sõnastusest kuni süzheeni välja. Viimast nagu peaaegu polegi või kui on, siis õige veidike ja äraspidiselt. See on üheaegselt nukker ja naljakas jutustus keskealise mehe pilgu läbi. Et mida ta siis kirjeldab? Eks ikka oma elu ja mõtteid. Mees on allakäinud muusikapoe omanik ning hindab nii muusikat kui ka elu väga dogmaatilisel viisil: ta paneb kõik edetabelitesse. Igal pool on mõõdupuuks TOP5. Ja samas - kui tal endal palutakse korraga välja öelda lemmiklugude TOP, jääb ta korraga jänni.  Mees on justkui iseendaga hädas ning ei tea ikka veel, mida ta elult tegelikult tahab. On justkui rahulolematu, aga kui pannakse reaalselt küsimuse ette, mida ta tahab, siis mõistlikku vastust sealt ei tule. Lisaks tabeldamisele on läbi kogu raamatu kirjeldatud ühe suhte arengut: selle tõuse ja mõõnasid. Peamiselt mõõnasid ikka. Ja see on peategelase üks valupunkt. Siis, kui kõik on justkui jälle hästi, siis ei saa ta ikkagi aru, kas ta tahab, et kõik oleks häs...

Kunagi oli aeg, mil lugesin järjest kümneid elulooraamatuid. Siis tundsin, et olen neist küllastunud. Mõni nädal tagasi raamatupoodide kataloogides tuhnides hakkas mulle see raamat silma ja ma tundsin, et tahan seda lugeda. Ei oskagi korraga seletada, miks. Lihtsalt. Niisiis - lugesingi. Mäletan, et lapsena vaatasin vana kooli näitlejaid nagu inimesi teiselt planeedilt. Need, kes mängisid filmides, ei saanud ju olla päris inimesed, nad pidid olema kuidagi teistmoodi. Küllap olidki, aga muidugi ei suutnud ma sel ajal mõelda nende inimeste inimlikule küljele, pigem lõppesid minu arutlused rollide tasandil. Nüüd siis küsisingi endalt: mis inimene ta oli? Sain vastuse: ta oli Suur Inimene. Just niisugune, kes suudab välja kanda need rollid, mida ta mängis. Ja niisugune, kes ei võtnud oma kutsumust ning tööd ülejala (ja kas näitleja seda üldse saabki?). Mulle meeldib see, et autor kirjeldab Abeli elu, jäädes ise täiesti märkamatuks. Tekst ei sisalda ülespuhutud emotsionaalsust, mis m...

"Ma armastasin teda" on Anna Gavalda esimene romaan. Raamatu sisu on peidus kaanekujunduse keerdkäikudes. Just niimoodi näebki välja peategelaste tundeelu: ühtaegu ilus, keeruline ja sügav. Raamatu tegevus toimub vaid paaril päeval. Noor naine, kelle ta mees on äsja maha jätnud, saab lohutajaks oma äia. Kogu romaani sisu koosnebki tegelikult kahekõnest, millele on õige napilt lisatud emotsioone ja tegevust. Peategelased on üksteise vastu ausad, vahest ehk liigagi. Ja samas ka teravad, süüdistades teineteist kõiksugustes alatustes. Kahekõne käigus rulluvad lahti nende elude peidetud ja natuke vähem peidetud keerkäigud. Mees, kes on muidu vägagi sõnakehv, toob lagedale oma kõige suuremad saladused. Niisiis selgub, et pealkiri on petlik. Võiks ju arvata, et see vihjab mahajäetud naisele, aga võta näpust... Kuigi see on Gavalda esimene romaan, seejuures mahult kõige väiksem, pean seda seniloetutest parimaks. Selles ei ole raasugi galvadalikku magusust, mis mind veidi häiri...

Keeldun jätkuvalt tablettidest ning seetõttu otsustasin kasutada maarohtude ja naeruteraapia kombineeritud raviversiooni. Nüüd ei teagi täpselt, kas kõhulihased on valusad naeru või köhimise tõttu. Raamat räägib täpselt sellest, mida ütleb pealkiri: saja-aastane põgeneb oma sünnipäeval vanadekodust, sest talle ei meeldi ees ootav suurejooneline sünnipäevapidu. Kogemata sattub tema kätte kurikaelte kohver viiekümne miljoni krooniga. Nimelt ei mahu poiss, kes on kohvri omanik, koos sellega tualetti (aga tal on ju vaja minna) ning palub vanakesel seda valvata. Vahepeal sõidab ette esimene juhuslik buss, vanake siseneb koos kohvriga ning sõidab suvalises suunas. Ja siis hakkab alles juhtuma...  Loomulikult võtab asja käsile kuritegelik organisatsioon, kuhu poiss kuulub, samal ajal tegutseb ka politsei. Vürtsi lisab lakkamatult vusserdav ajakirjandus. Vanakesega liitub veel hulk imelikke tegelasi: mahajäetud raudteejaamas elav petis Julius, kiirtoidukoha omanik, kellel on lugemat...

Olen jätkuvalt palavikus, aga keeldun kangekaelselt igasugustest tablettidest ning püüan looduslike vahendite (loe: kõikvõimalikud rohuteed ja mesi pluss küüslauk, sibul ja muu hää kraam) abil teki all higi toota. Tuleb välja küll. Ja kuidas sa, hing, siin teki all ikka oled kui raamatut kaissu ei saa? Võtsin siis selle ka läbi. Baricco on kindlasti minu selle aasta leid. Pean teda elavaks klassikuks. Kui tutvustused ütlevad, et tegemist on filosoofi ja muusikuga, siis esimene joon tuleb selles teoses selgelt esile. Tegemist on üpris raskesti loetava raamatuga, mis on täis pikitud religioonifilosoofilisi arutlusi, põimituna seksuaalsuse ja moraaliga. Kuni selleni välja, et autor kasutab ümberjutustusi evangeeliumidest. Sellest siis ka pealkiri, sest üks kesksetest lugudest kirjeldab Emmause teel Jeesuse jüngitega  juhtunut. Samas ei maksa siit otsida dogmaatilist lähenemist, pigem on tegemist omamoodi äraspidise mõttelaadiga, milles ei ole raasugi pühaduserüvetamist. Autor k...

Baricco "See lugu" jättis nii sügava mulje, et otsustasin koju haarata kõik selle autori raamatud, mis näppu jäid.  Kirjandusžanrides ei oska ma vist üldse orienteeruda, sest tutvustuses nimetatakse raamatut lühiromaaniks, aga mina peaksin seda pigem novelliks. Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, kust lõppeb novell ja algab romaan, siis oleks hea küll. Igal juhul kulus selle läbilugemiseks enam-vähem sama palju aega kui Eestil Iisraelile korvpallimängus kaotamiseks. Ega see pikkus ju midagi ei tähendagi, pigem ikka sisu. Seda siin võib pidada abstraktseks sõjalooks. Kuigi nimed on hispaaniapärased, ütleb autor, et kasutas neid lihtsalt kõla pärast. Tegelikult ei ole see lugu ei ajas ega kohas kuidagimoodi identifitseeritav. Sõda on justkui juba läbi, aga üksikisikute hinges käib ta ikka veel edasi. Ja nii nad käituvad jätkuvalt, nagu oleks sõda. Siit siis küsimus: millal lõppeb sõda? Ja kas ta mõne inimese jaoks üldse kunagi lõppeb? Tundub, et mitte. Eks see ole te...

Raamatukogus ringi luusides on tark usaldada oma intuitsiooni. Tihti on nii, et kõnnid riiulite vahel ringi ning mõni raamat lihtsalt ütleb sulle: "Võta mind, võta mind!". Just nii selle raamatuga juhtuski. Mitte keegi ei osanud mulle selle kohta midagi mõistlikku öelda, aga mina võtsin ja ei kahetse. Sellest sai hea seltsiline minu palavikus-olemise kaheks päevaks. Kuna tegemist on niivõrd segase, uskumatu ja mitmekihilise looga, siis siin ma seda ümber jutustama ei hakka. See ei oleks aus ei autori ega ka lugeja suhtes. Niisiis piirdun nende mõne killuga, mis minus midagi liigutasid ja mis ehk teistelegi huvi võiksid pakkuda. Ja nii nagu ka teiste raamatute puhul, tasub meeles pidada: kõik on subjektiivne. Paljud meist elavad ülimalt rahulikku ja turvalist elu: pangalaenuga ostetud maja (soovitavalt looduskaunis kohas), mees/naine, lapsed, koer, kass, auto, kindel töökoht. Ja suur osa sellest seltskonnast tunneb justkui midagi jääks puudu. Mäletan seda tunnet rohkem ...

Vampiiride teema ei kuulu kindlasti minu lemmikute hulka. Aeg-ajalt sattub ikkagi poolkogemata selleteemalisi raamatuid kätte. See raamat sai kätte võetud täitsa meelega. Lihtsalt selleks, et ennast kursis hoida uuema kodumaise kirjandusega.  Kogumik sisaldab tegelikult kaheksat täiesti eraldiseisvat lugu ja "Suudlevad vampiirid" on vaid üks nendest. Võtan nad siis siin järgemööda läbi. "Suudlevad vampiirid" - tegevus toimub õige mitmes maailma paigas ning läbi fantaasiaprisma arutleb autor inimkonna olemuse üle. See ei ole tavaline kommertslik vampiirijutt. Videviku-saagaga ei ole siin suurt midagi ühist. Küllalt palju on sügavuti minevaid arutelusid maailma asjade üle. Kohati küll natuke üle võlli, aga ikkagi mõtlemapanevaid. Nagu näiteks see, et ainsad vandenõud, mis läbi löövad, on need, mis suudavad ennast legaliseerida. Ja demokraatia on just üks seesugustest vandenõudest. Tasub mõelda... Igatahes on selles loos põnevust küllaga. "Minu päevad Lii...