Irja Kass. Kuidas ma lähen

Päris pikalt pole mahti olnud midagi niisugust lugeda, mis laiemale publikule  huvi võiks pakkuda. See hunnik akadeemilist kirjandust, mille olude sunnil pidin viimaste nädalate jooksul alla neelama, pole ilmselt eriti laialt loetav. Nüüd siis tegin kohe kuhjaga tagasi.

Ohjeldamatu ajuderagistamise järel üritasin leida midagi lõõgastavat. Käesolev raamat seda siiski ei ole. Jah, see on küll kergesti loetav, kuid kaugeltki mitte kerge sisuga. 

Suurem osa meie seast ei ole lähedalt kokku puutunud vähihaigega. Vähemalt mitte niisugusega, kes enam ise oma eluga abita toime ei tule (tavaliselt lükkab ühiskond nad hooldushaiglasse selleks, et ennast koledatest asjades säästa). Niisiis - me arvame, et probleemid, mis häirivad meie igapäevaelu, on vaja kiiresti ära lahendada - ainult nii saame normaalselt elada. Kui aga heita pilk ausalt kujutatud vähihaige maailma, siis omandavad asjad hoopis teistsugused mõõtmed. Igapäevaelu puudutavad probleemid näivad tühised ja kohati kunstlikult tekitatud. Jääb alles ainult üks probleem: kuidas inimväärikust säilitades ellu jääda. Sellest raamat räägibki. Naine, kelle elu on häiritud, kes on haige, võtab ette hulljulge tüki: reisib Taimaale. Üksinda. Ja siis hakkavad juhtuma asjad. Põhimõtteliselt sisaldab raamat kirjeldust kaheksast päevast Tais. Loomulikult võib see mõjuda üksluise kirjeldusena tablettidest, lõhenevast nahast ja muust asjassepuutuvast. Aga küllap sellises olukorras paistabki maailm just niisugusena. Minu meelest on see suisa tore, et Irja Kass on võtnud vaevaks meid, tsivilisatsiooni mugavustest ärahellitatuid, korraks lahti raputada. 

Kriitik ütleb (ma ei mäleta, missugune): "Raamat nagu katedraal". Olen sellega nõus. Saksa keele oskajatel tasub kindlasti lugeda ka Irja Kassi blogi. Viimane sissekanne on 1. märtsist 2012.