Irja Kass. Kuidas ma lähen

Päris pikalt pole mahti olnud midagi niisugust lugeda, mis laiemale publikule  huvi võiks pakkuda. See hunnik akadeemilist kirjandust, mille olude sunnil pidin viimaste nädalate jooksul alla neelama, pole ilmselt eriti laialt loetav. Nüüd siis tegin kohe kuhjaga tagasi.
Ohjeldamatu ajuderagistamise järel üritasin leida midagi lõõgastavat. Käesolev raamat seda siiski ei ole. Jah, see on küll kergesti loetav, kuid kaugeltki mitte kerge sisuga. 
Suurem osa meie seast ei ole lähedalt kokku puutunud vähihaigega. Vähemalt mitte niisugusega, kes enam ise oma eluga abita toime ei tule (tavaliselt lükkab ühiskond nad hooldushaiglasse selleks, et ennast koledatest asjades säästa). Niisiis - me arvame, et probleemid, mis häirivad meie igapäevaelu, on vaja kiiresti ära lahendada - ainult nii saame normaalselt elada. Kui aga heita pilk ausalt kujutatud vähihaige maailma, siis omandavad asjad hoopis teistsugused mõõtmed. Igapäevaelu puudutavad probleemid näivad tühised ja kohati kunstlikult tekitatud. Jääb alles ainult üks probleem: kuidas inimväärikust säilitades ellu jääda. Sellest raamat räägibki. Naine, kelle elu on häiritud, kes on haige, võtab ette hulljulge tüki: reisib Taimaale. Üksinda. Ja siis hakkavad juhtuma asjad. Põhimõtteliselt sisaldab raamat kirjeldust kaheksast päevast Tais. Loomulikult võib see mõjuda üksluise kirjeldusena tablettidest, lõhenevast nahast ja muust asjassepuutuvast. Aga küllap sellises olukorras paistabki maailm just niisugusena. Minu meelest on see suisa tore, et Irja Kass on võtnud vaevaks meid, tsivilisatsiooni mugavustest ärahellitatuid, korraks lahti raputada. 
Kriitik ütleb (ma ei mäleta, missugune): "Raamat nagu katedraal". Olen sellega nõus. Saksa keele oskajatel tasub kindlasti lugeda ka Irja Kassi blogi. Viimane sissekanne on 1. märtsist 2012.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave