Allison Pearson. Kuidas ta seda suudab?

Nagu lubatud sai, tuleb nüüd naistekate periood. Võrreldes eelmise raamatuga on see veidi tõsisem lugemisvara, aga siiski piisavalt kerge. Huumorit on siin ka natuke vähem, kusjuures see on hoopis teises stiilis. Aga kohati paneb ikka korralikult naerma. Noo miks mitte naerda selle üle, kuidas kiirustav ema oma lapse barbie-topsi vormistatud pissiproovi analüüsidele unustab anda ning sellega lennujaama turvakontrollis vahele jääb. :)
Raamat puudutab tegelikult meid kõiki. Eriti neid, kes pidevalt tormavad, ise seejuures mõtlemata, mis selle kõige mõte on. Lihtsalt selleks, et iseendale tõestada, et ma olen tähtis, võrratu, tõsiseltvõetav. Ja siis lõpuks ei ole isegi need asjad/tegevused, mida varem nautisime, enam nauditavad. Raamatu algus on kirjutatud sellises tempos, et kui selle kätte võtad, pead kiiresti lugema. Sama kiiresti, kui tormab ringi peategelane.
Ma ei te, kas mind mõjutab viimasel aastal ülikoolis omandatud soorollide käsitlus. Ilmselt jah. Asi on selles, et hakkan järjest rohkem raamatutes märkama mehed vs naised vaatenurka. Siin näiteks on juttu sellest, et meestesse on geneetiliselt programmeeritud see, et nad ei märka vetsupaberirulli WC-s ära vahetada. Või musti sokke voodiserva alt pesukorvi viia. No las nad siis olla sellised, see ei ole ju maailma lõpp. Ega see pisikene liigutus nüüd ühelt naiselt ka tükki küljest võta. Ausalt öeldes hakkas seesugune vaatenurk raamatut lugedes veidi vastu. Võib-olla Inglismaal on tõesti nii, et töötava ema peale vaadatakse veidi viltu ning nende lapsed arvatakse pigem vaeslaste hulka, aga siin ma seda ei märka. Ehk on autor sellega tahtlikult üle pingutanud.
Raamatu lõpp mulle meeldib. See, mida endamisi mõtlesin alguses, sai lõpuks teoks (ehkki kättemaksumotiiv oli siin küll üleliigne, mulle ei meeldi, kui keegi tahtlikult teisele käkki keerab).
Ja ikkagi peame me rõõmsad olema, et maailmas on Mehed ja Naised. Ja ei maksa ennas rattas jooksvaks oravaks muuta, sest muidu ei ole sa enam ei see ega teine.
No lasi lugeda küll. Ja sellest on film ka, aga ma pole seda näinud.