Jeff Keller. Kõik saab alguse suhtumisest

Selle raamatu eestikeelne versioon on nii uus, et isegi pilti ei leia ma netiavarustest üles. Liiatigi ei ole seda saada üheski mulle teadaolevast raamatupoest. Vot nii on. Kui keegi tahab seda kirjatükki kätte saada, siis peab pöörduma minu või mu sõprade poole. Ehk õnnestub mul see kusagilt välja ajada...
Ehhh... vahepeal on nii palju juhtunud. Elu  üritas mind alla neelata, aga mina tulin välja nagu Joonas vaalaskala kõhust. Nüüd siis on paras aeg raamatutest turgutust otsida. Väldin teadlikult krimkasid ja kurvameelseid raamatuid. Sestap siis nüüd niisugune lugemisvara.
On olemas inimesed, kes ütlevad, et klaas on pooltühi. On olemas inimesed, kes ütlevad, et klaas on pooltäis. Nad vaatavad sama klaasi, kuid mõtlevad erinevalt. See raamat siin on mõeldud mõlemale. Pooltühja klaasi inimesed võivad sellest kasu saada, kui nad on piisavalt avatud ja pidevalt hapukurgi näoga ringi ei käi. Pooltäis klaasi inimesed saavad sellest ja paljude teistest asjadest kasu nagunii. Millegipärast läheb pooltäis klaasi inimestel elus paremini. Tasub mõelda...
Olen alati arvanud, et 90% meie elust moodustab mõtlemine. See, mida me näeme, on jäämäe veepealne osa. Niisiis - ühiskonna elustiil on juhitud samas ühiskonnas valdavast  mõtteviisist. Antiikaja inimene mõtles omamoodi, sellepärast elati antiikajal veidi teisiti kui täna. Sama võib öelda ükskõik mis ajastu kohta. Aga kui ajastule omane mõtlemine kipub kiiva kiskuma või hoopiski ära kaduma, siis on ehk aeg natuke individuaalset ajutrenni teha, et vältida kaasaminekut kõige sellega, mis üksikisikule kahju võiks teha. Jeff Keller hoolitseb selle eest. Omaenda loo kaudu toob ta avatud lugejani selle, kuidas suhtumise muutmine võib muuta kogu elu. Jah, loomulikult on väga raske tulla välja mugavustsoonist ja asuda omaenda mõtlemist kontrollima. Vastikud mälupildid minevikust kerkivad ikka aeg-ajalt esile, aga eks see ole inimese enda asi, kas ta naudib neid (ja õnnetu-olemist) või proovib neist mingil moel lahti saada.
Raamat koosneb kaheteistkümnest õppetunnist. Ideaalis võiks lugeda iga päev üks või kaks ja natuke seedida. Mul ei tulnud see välja, sest jäin raamatusse kinni. Eks tuleb see varsti veel kord üksikasjalikumalt läbi võtta. Sest kui tahad muuta tulemust, tuleb muuta tegutsemist. Kui tahad muuta tegutsemist, tuleb muuta sõnu. Kui tahad muuta sõnu, pead muutma mõtlemist. Nii et kõik algab mõtlemisest. 
Omaette varamu on ääremärkustena välja toodud mõtteterad. Siinkohal mõned  näited:
"Miski pole iseenesest hea ega halb,  üksnes mõtlemine teeb ta selleks" William Shakespeare
"Positiivne ellusuhtumine on pilet paremasse homsesse" Tundmatu autor
"Oma hirmude eest põgenemine on taktika, millega on võimatu võita" Jeff Keller
"Saajad ei saa, saavad andjad" Eugene Benge
"Su sõbrad avardavad su visiooni või lämmatavad su unistused" Tundmatu autor
Eks ole veidi ebaeestlaslik lugeda edule orienteeritud raamatuid. Tunduvad kuidagi ameerikalikud. Aga kõik sõltub sellest, mida defineerida edu mõiste all. Kui käsitleda seda kui järkjärgulist liikumist oma unistuste täitumise suunas, siis ehk ei olegi selles midagi ebanormaalset. Loodetavasti on inimestel unistused ikka veel alles. Ja kui ei ole, siis tuleks laps endas üles äratada ja unistused elustada. Palju lihtsam on niimoodi elada.



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

George Orwell. 1984

Kujutis
  See on märgilise tähendusega raamat. Nii palju on sellest räägitud, aga seni ei olnud ma seda lugenud. Tean küll, et nõukaajal liikus see salaja käest kätte, aga minuni ta ei jõudnud. Pandeemia ajal, kui meid kõiki luku taga hoiti, viitas nii mõnigi sellele raamatule, aga ikka ei saanud ma seda kätte. Ja siis ühel päeval vaatas see raamat mulle raamatukogus lihtsalt otsa.  Väga keeruline on midagi lisada kõigele sellele, mida sellest raamatust on räägitud. Justkui kõik oleks juba öeldud. Järele jääb ainult tunne, mis on igal lugejal natuke erinev. Mina tundsin ängi, tugevat ängi. Ja rohket äratundmist. Raamat ilmus esmakordselt 1949. aastal. Kas Orwell oli prohvet? Omamoodi vist küll.  Raamatu peategelane on Winston Smith, kes töötab Okeaanias tõeministeeriumis. Kogu lugu on välja toodud tema vaatenurgast, kusjuures suurema osa sellest moodustavad tema sisekõne ja mõtisklused. Smith töötab suure Partei heaks, mille eesotsas on müütiline Suur Vend. Ühiskonnas jälgitakse ...
Lisateave

Haruki Murakami. Norra mets

Kujutis
  Sellest raamatust on nii palju kirjutatud, et ausalt öeldes on raske midagi juurde lisada. Aga veider on see, et senini ei ole ma selle autori romaane lugenud. Ei saagi aru, mis mind neist eemale on hoidnud. Võib-olla eelarvamus, et Jaapan on kultuuriliselt ikka nii kauge ja äkki ma ei haaku selle kõigega.  Murakami ise nimetab oma teost ultrarealistlikuks. Raske on hinnangut anda, mis üldse on realism, sest igaühe maailm on teiste omast natuke erinev ja nii on keeruline otsustada, mis siis on päriselt realistlik ja mis mitte. Aga see hakkab silma küll, et autor räägib häbenemata meie ühiskonna tabuteemadest: seksist ja surmast. Seejuures ei suru ta ennast harjumuspärastesse raamidesse, vaid laob kõik lihtsalt lagedale. See on kohati ehmatav ja suisa häbenema panev.  Raamat jälgib ajaliselt distantsilt Toru Watanabe, Tokyos elava üliõpilase kujunemist. Murakami ise nimetab seda armastusromaaniks. Jah, armastust on siin küll, aga kindlasti mitte klassikalises mõttes: see...
Lisateave

F. Scott Fitzgerald. Suur Gatsby

Kujutis
Jälle läksin moevooluga kaasa. Film ju lööb kõvasti laineid, vaja siis raamat ka üle lugeda. Kirjandusklassika ekraniseeringute põhiväärtus selles seisnebki, et nad panevad inimesi huvi tundma unustatud raamatute vastu.  Ütlen ausalt, et ma pole filmi näinud. Olen siit-sealt midagi lugenud ja üldiselt on hinnang võrreldes raamatuga kehvapoolne. Olevat film, millel ei ole õieti hinge. Vaatasin mõned treilerid läbi ega osanud midagi otsustada. Tundus pildiliselt väga ilus, selline "Titanicu" tüüpi film. Ja muusikat tundus olevat ohtralt. Filmilikult suurejoonelist. Eks kinotööstus tahab ka hästi elada, nii et selliste filmide tootmine on mõistetav. Tegelikult oli sellel treilerite vaatamisel siiski oma positiivne mõju, sest see juhatas väga hästi sisse eelmise sajandi kahekümnendate džässiolustiku, mida raamatus oleks olnud märksa raskem tabada. Minu meelest ei olegi väidetav tühi glamuur selles filmis paha, sest raamatus on sama sõnum väga jõuliselt sees. Kahekümn...
Lisateave