Raamatukoi lugemislood

  Ühes Põhja-Soome külas elab perekond Toimi: isa, ema ja kaksteist last. Õigupoolest peaks lapsi olema kokku neliteist, aga kaks esimest on õnnetul kombel lapsena surnud. Osa lapsi on juba täiskasvanud ja otsapidi oma elu peal, nooremad alles eelkooliealised.  See raamat räägib sündmustest, mis mõjutavad kogu pere elu. Kuidagi on saanud kunagi armastavast isast kogu pere õudusunenägu. Kõik lapsed kardavad teda, neid ühendab hirm. Igaüks tuleb olukorraga toime omal moel. Iga romaani peatükk tutvustab eraldi mõnda last. See vaatleb sündmusi just konkreetse lapse sisemaailmast lähtudes. Mind lugejana paneb imestama, kuivõrd erineva maailmapildiga inimesed kasvavad üles samas keskkonnas. Ja kuidas üks ja sama kirjanik suudab samu asju kirjeldada niivõrd erinevatest vaatenurkadest. See on vaikselt voolav jutustus, mis areneb omas tempos ja mis võtab su lugejana endaga kaasa. Tihtipeale on mahukaid romaane lugedes viimasel kolmandikul tunne, et lugu on justkui ammendunud ja tahaks juba mida

  Väga intrigeeriv pealkiri, kutsub lugema. Huvi toidab seegi, et tagakaane tutvustusel nimetatakse autorit üheks kaasaja olulisemaks prantsuse kirjanikuks.  India ja Louis on õde ja vend. India on kümme, Louis kaheksa aastat vana. Nende ema on elitaarsest veinitootjate perekonnast välja heidetud, sest abiellus lihttöölisega. Nii ei ole lastel oma päritoluperega mingit kogemust. Nad on lihtsad, siirad, tavalised lapsed, kelle ema elab oma elu kohati puntrasse ja harutab seda siis jälle lahti.  Ühel hetkel annab nende ema nad veinimõisa väravas onule üle ja ise kaob. Lapsed on täiesti uues keskkonnas, millega peavad kohanema. Romaan ongi ühe perekonna lugu, kus igaüks on omamoodi, igaühel on oma ambitsioonid, inimeste vahel on rohkelt intriige. Kontrastiks sellele on India ja Louis` lapselik siirus.  Raamatus on rohkelt dialooge, neist osa väga vaimukate ütlemiste ja mahlaka keelega. Eriti nauditav on onu Ambroise ja vanaema Alienori diskussioon enne last saabumist. Nimelt teeb vanaema

 

 

  Ma olen lugenud, aga ei ole pikalt kirjutanud. Lihtsalt katsun jälgida, et kirjutamine ei muutuks kohustuseks. Sellisel juhul kaob selles lust ja asjal pole mõtet. See ei ole ju töökoht. Sestap siis paus. Aga täna tuli tuju kirjutada.  Läckberg on Läckberg. Ta kas meeldib või ei meeldi. Mina võtan ta kätte siis, kui tahan lugeda midagi, mis erilist pingutust ei nõua. Meeldib-ei meeldi ei puutu siin asjasse. Eks see ole omamoodi eskapism. Seda raamatut kätte võttes oli füüsiliselt tunda, et põgenemine saab olema pikemaks ajaks. Üle kuuesaja lehekülje Läckbergi meenutab pigem Harry Potteri sarja või hoopis Vene kirjandusklassikat.  Raamatu ülesehitus iseenesest on päris keeruline. Paralleelselt toimub tegevus kolmel ajastul. 17. sajandi nõiaprotsesside taustal jälgitakse ühe õnnetu naise saatust. Loomulikult läheb siin nii, et need, keda sa kõige rohkem aitad, löövad sulle noa selga. Ja massihüsteeria toimib igal ajal. Tegelikult jääb selgusetuks, kuidas see jutustus raamatu ülejäänud