Raamatukoi lugemislood

  Kuidas saab loodust kogeda? Kindlasti mitte läbi raamatu. Aga raamatu kaudu on võimalik saada osa kellegi teise kogemusest ja ka see on väärtuslik. Keegi teine võib jagada midagi sellist, mida me ise ei ole tajunud ja läbi selle tekib uudishimu... Sellepärast ei hakkagi ma siinkohal raamatu sisul pikemalt peatuma. Seda tuleb lugeda. Kui kirjutaja saab üldse aus olla, siis Romet Vaino seda on. Üdini aus. Raamat justkui räägib rabast, aga autor võtab ennast lugeja ees hingelises mõttes alasti. See on suur julgus ja samas annab lugejale võimaluse ka iseenda vastu aus olla. Seda lugedes oligi üks mu mõte: appi, kui palju me iseendale valetame, kuidas me üritame vastata ühiskondlikele standarditele ja mängida omanimelist rolli, aga samas hinges oleme hoopis keegi teine. Lihtsalt see keegi teine võib olla selle rolli alla nii ära kadunud, et me ise ei leia seda enam üles... Mingis mõttes pöördus mu maailm lugedes tagurpidi. Või õigetpidi? Kuidas võtta... Võtsime eile Anna Mariega ette ...

  Mõni raamat saab su lihtsalt kätte. Tema valib sind, mitte sina teda. Juba mõnda aega vaatab see raamat mulle raamatukogus otsa, nii neli-viis korda küll. Nagu öeldes: võta mind, võta mind. Olen seda ignoreerinud, lõpuks andsin alla ja lugesin ta läbi. Ja see raamat võttiski mu ära.  Kui eesti keel on kirjaniku emakeel, siis on kuidagi teistmoodi lugeda. See keel on pehme, mõnus, soe, justkui hellitav. Kuidagi turvaline on seda lugeda. Ka ridade vahele peidetud nüansid on selgesti tuntavad. Tõlkekirjanduse puhul seda ei taju. Mõnikord on mõistlik alustada järelsõnast, sest lugedes kuluvad taustteadmised ära. Lugu ise on küll fiktsioon, aga peategelase prototüüp on olemas ja ajalooline taust samuti. Nii on peategelase Jakob Sarapiku prototüübiks kirjaniku vanaisa Joosep Alfred Pervik. 1911. aastal möllas Mandžuurias tõepoolest buboonkatk ja 1933. aastal oli Eestis vaikiv ajastu, kus poliitilisi vastaseid erilise hoolega jälitati. Ja Patarei vangla toimis ka. Aga kõik muu on L...

  Kunagi varajases nooruses armastasin lugeda igal pool. Ükskord otsisin elutõde Karupoeg Puhhi lugudest, samal ajal kõndides Tartu bussijaamas. Jah, ma lugesin ka linnas kõndides (oh mind veidrikku). Olin raamatusse niivõrd süvenenud, et põrkasin peaga vastu raudposti ja lõin pea ära. Küllap sai publik sellest palju nalja, aga mina seda ei märganud, sest mul oli päris valus... Põhjus, miks mulle see lugu meelde tuli, on siin raamatus. Ma ei saanud seda käest panna. Ühte õiget krimilugu iseloomustabki see, et seda ei saa käest ära panna. Ta neelab su alla, ta seedib su ära ja sa ei jõua enne normaalsusse, kui on selge, kes on mõrvar. Selle raamatu fenomen seisneb selles, et siin ei ole mitte midagi erilist. See on täiesti tavapärane põhjamaade stiilis krimiromaan. Aga ikkagi võtab ta su endale ja seda ei saa kuidagi seletada. Siin on uurija, kes on isikliku eluga kimpus (tegelikult tal seda ei olegi). Siin on sugulased, kes kaklevad pärandiosa pärast. Siin on pinged politseisüsteem...

  Võtsin selle raamatu ette sellepärast, et see on tekitanud lugejates väga palju vastukaja. On ju vaja ikka ise järele uurida, millega tegu. Kui armastada inglise huumorit ja krimiloo paroodiat kaks-ühes, siis on see täpselt õige asi, mida lugeda. Loomulikult alustasin lugemist hoiakuga, et tegemist peaks olema naljalooga. Aga umbes poole raamatuni ei suutnud ma sellest nalja välja noppida. Lugu oli lihtsalt jabur ja pakatas sarkasmist selle maailma rikaste üle. Siin oli teravmeelseid tähelepanekuid inimeste käitumismustritest, seejuures kõvasti üle võlli aetud. Aga kui hoida veidi silmad lahti, siis võib kirjeldatud käitumismustreid pehmemal kujul märgata siinsamas. Ometi see ei köitnud mind.  Korraks mõtlesin, et jätan lugemise pooleli, aga kui jõudsin kohani, kus rikas kõrk proua sauna kinni pandi, ja seda puhtalt läbi nutiseadmete, siis oli ka minul naljakas.  Loost endast siis ka. Grace Bernard on noor naine, kes on kasvanud koos emaga. Mingil hetkel saab ta teada, ...