Raamatukoi lugemislood

  Olen seni arvanud, et elulooraamatuid ma ei loe ja kõmuraamatuid samuti mitte. Nüüd olen kahel korral vääratanud ja saan aru, kui rumal olin, et ennast niimoodi piirasin. See raamat siin on kindlasti üks paremaid asju, mida elu jooksul lugenud olen. See neelas mu kohe üleni alla ja välja ma sellest enne ei saanudki kui lõpp käes. Jah, lõpp. Aga kelle lõpp? Või mille lõpp? Lõpp tühja tuule tagaajamisele. Lõpp asjadekultusele. Lõpp ilus olemise püüdlustele. Alles jääb ainult puhas rõõm ja elujanu. Just see ongi Jane Paberiti sõnum. See on ränk lugemine ja ausalt öeldes võtsin selle ette ainult sellepärast, et ei suutnud leppida ühe olulise inimese hiljutise vabasurmaga. Tahtsin teada, mismoodi sellega on. Kuidas jõuab inimene sellise valikuni? Kuidas lähedased seda aktsepteerida suudavad? Ja kas abistatud enesetapp on eetiline? Kas enesetapp üldse on eetiline? Vastust ei ole. Üleüldse tundub mulle, et mida vanemaks saan, seda arusaamatum mulle elu tundub.  Kusagil kolmekümnend...

  Ei saanudki kohe pärast selle raamatu lõpetamist kirjutama hakata, sest järgmine lugemine neelas mu alla. Püüan seda siis tagantjärele teha, ehk annab kontrast kahe raamatu vahel asjale pisut teise vaate.  Inimeste lugusid lugeda on alati huvitav. See paneb mõtlema, et elame küll samas füüsilises maailmas ja oleme justkui samad inimesed, aga ometi näeme asju nii erinevalt, et vahel on tunne, justkui erinevate inimeste maailmade vahel puudub kokkupuutepunkt. Kõik sõltub tõlgendamisest ja paraku toimub viimane ainult eelnevate kogemuste baasil. Seega - selleks, näha asju uue nurga alt, tuleb saada uusi kogemusi. Muidu näed asju ikka samamoodi edasi. Selles mõttes ongi raamatud mõnusad, et nende kaudu on maailma võimalik näha väga erinevate nurkade alt.  Eelmise sajandi üheksakümnendad olid minu jaoks väga rahulikud. Elasin siis Rõuge kiriku taga vaikset igapäevaelu, kasvatasin lapsi ja nohisesin niisama. Elu oli küll pisut vaesevõitu, aga kõik oli olemas ja kõige olulisem...