Raamatukoi lugemislood

Ega ma seda raamatut vabtahtlikult lugema hakanud. Ikka akadeemiliste kohustuste pärast. Selgus, et pole midagi nii hirmus. Pigem vastupidi (Nõokad, kes ütles nii?) - vägagi huvitav lugemisvara oli. Siit siis ka väike lohutus koolilastele: kui õps midagi vastikut läbi lugeda laseb, siis tegelikult ei pruugi see üldse vastik olla. Võib olla suisa hea. See ei ole siin mingi soolapuhujatest autorite eneseabiraamat. Kohe päris teaduslik on. Idee, mis ammu ju teada, et mõtlemisega mõjutame oma füüsist, saavad siin päris põhjaliku ja arusaadava teadusliku seletuse.  Sain kinnitust tõekspidamisele, et 90% oma elust mõtleme me ise endale välja ja ülejäänud 10% tuleb meie mõtetele kuulekalt järele. Niisiis - kui tahad elada täisväärtuslikku elu, pead tegema valikuid kasulike (hehe, mitte majanduslikult) väärtuste poole, mis parandavad su organismi energiataset (njah, energiahinnad muudkui tõusevad...).  Raamat annab väga arusaadava ülevaate organismi talitusest ja sellest, mid...

Rebecca Jamesi raamatut esitletakse kui noorsooromaani, mida on tõlgitud kolmekümnesse keelde. Tegelikult on see segu noorsoo-, naiste- ja kriminaalromaanist. Jah, see on üsnagi võrreldav "Teraviku" sarja raamatutega, mida siis lugeda armastasin, kui mu oma lapsed veel teismelised olid. Samas - ega ta päris lasteraamat ka pole, sobib täiskasvanule lugeda küll. Pinget on selles palju, kusjuures raamatu ülesehitus on vägagi petlik: kui alguses tundub, et tegemist on pingevaba lugemisvaraga, millest pole teravaid emotsioone oodata, siis tegelikul läheb lõpus päris märuliks. Mõned tegelaskujud meenutavad seebikate kangelasi. On ju tuntud tõde, et igas seebikas on psühhopaadist naistegelane, kelle elu sisuks on teiste olemine põrguks teha. Just niisugune tüüp on ka selles raamatus. Ei usu ma ilmaski, et maailmas oleks nii üdini tigedaid inimesi, nii et mõnevõrra kunstlik see lugu ju on. Aga ikkagi huvitav lugeda. Eriti siis, kui pea akadeemilisest tegevusest paks ja tervis ka...

Nii-nii. Jälle Indrek Hargla. Täna hommikul kuulsin Terevisioonist, kui populaarsed need Vana Tallinna kriminaalromaanid on. Lähen minagi vooluga kaasa ja loen neid usinalt. Niimoodi tean, millest meedias jutt käib.  Tegelikult pole siin midagi kahetseda, et neid loen. Täiesti mõnus lugemisvara. See on vanast ajast teada, et olen krimkadefänn. Raamat, milles on mõistatus, meeldib mulle alati. Lihtsalt tore on lõpplahendust ennustada. Ja nagu heas kriminaaromaanis, on ka selles raamatus surnuid ja verd. Ning lõpus loomulikult üllatus. Seekord mitte väike. Sellist lõpplahendust vaevalt ükski lugeja ette oskab näha.  Mind aga huvitab pigem see, kui palju on autor uurinud keskaegse Tallinna olustikku, et niisuguse raamatuga maha saada. Eriti nautisin hasartmängude kirjeldusi, mängijate taktikat ja emotsioone, mis sellega kaasas käisid. Nii hakkaski mind huvitama, kas tõesti toimusid niisugused mänguõhtud ning kas mängude käik ja reeglid on realistlikud.  Teine põhjal...

Läksin raamatukogusse ja küsisin lahedat lugemist. Sain lõksu. Niisuguse, mis sind kohe esikaanest läbi meelitab ja enne välja ei lase, kui tagumine kaas vastu tuleb. Juba kaanekujundus on omaette nähtus. See meenutab mulle ühte prantslannast fotograafi, kellega kunagi suhtlesin ja kes aja jooksul kaotsi on läinud (või olen kadunud hoopis mina?). Ta armastas teha ainult mustvalgeid pilte ja tal oli vanaema, ligi sajandivanune. See vanaema istus päevast päeva voodiserval ja kurvastas selle üle, et surm juba ei tule. Ta oli tüdinud elamast. See fotograaf armastas pildistada oma vanaema käsi. Tuleb välja, et mõtted, mis mul fotot vaadates tekkisid, juhatasid raamatu väga hästi sisse. See ongi lugu inimestest, kes kõnnivad elu ja surma piiril. Pidevalt on neil käsil selle piiri katsumine, kohati on tunne, et keegi neist astub vale sammu ja siis... aga nii lihtne see ka ei ole. See on Sophoklese tragöödiate kaasaegne versioon. Autor ise viitab ka korduvalt Sophoklesele, nii et seos on ilmn...

Coelho on autor, kelle raamatute tõlkeid ma innukalt loen. Paistab, et iga aasta sügisel võib seda sündmust oodata. Vähemalt viimastel aastatel on see nii olnud. Ja jõuluvana on piisavalt tark ja hea, et mulle alati uus Coelho kinkida. See on tõepoolest autor, kelle romaane ma hea meelega oma riiulis hoian, et neid siis aeg-ajalt üle lugeda. Kummaline lugu on nende raamatutega. Kirjanik justkui ei võta endale ainuõigust loomisele, raamat sünnib autori ja lugeja koostöös. Ja kõik sõltub lugeja tujust: mõnikord ergutab tekst lugejat kaasa ja edasi mõtlema, mõnikord aga ei kõneta teda üldse. Ja siis - võttes sama raamatu lahti mingil teisel ajahetkel ning teises meeleolus, leiad sealt jälle midagi uut, mida varem ei märganud. Sellepärast on Coelho üks mu lemmikutest. Mulle lihtsalt meeldivad üllatused. See raamat - nagu ka tutvustus ütleb, on sügavalt autobiograafiline. Lugu räägib (nagu vist kõik tema lood) otsimisest. Peamiselt iseenda otsimisest. Ja - nagu "Alkeemikuski" - k...

Selle raamatu kohta on nii palju arvustusi ilmunud, et ei julgegi nagu midagi kirjutada. Tükk aega üritasin seda kätte saada, sest mõni aeg tagasi rääkis meedia sellest palju. Algus on paljutõotav, mulle meeldib see omamoodi huumor, millega autor alustab. Raamatu edenedes on raske aru saada, mis selle kõige mõte on. Õnneks kuulsin kunagi R2 intervjuud autoriga, see oli abiks. Nimelt väitis ta, et tegelikult kasvas see kõik välja blogimisest. Nii koosnebki kogu lugu üksikustest killukestest, mida seob tšuktsi muinasjutt. Igatahes huvitav lähenemine. Autor kirjeldab erinevaid inimesi erinevates situatsioonides, suur osa sellest on edasi antud kahekõne vormis. Nii panebki mõtlema see, et mõnikord veidralt või tüütult käituvad inimesed on tegelikult ülimalt põnevad. Eriti meeldib mulle kahekõne tüdruksõbra vanaemaga. Küllap me kõik ju mõtleme mõnikord, et vanainimesed, kes enam õieti ei näe ega kuule ning selle kõige taustal häirimatult oma joru ajavad, on veidi tüütud. Kuid seesuguse vest...

Üllatus, üllatus! Paras lugemisvara kiireks jõuluajaks. Ja piisavalt mõtteainet piparkookide küpsetamise kõrvale. Rohkem ei ütle! Kes tahab, loeb ise. :D