Cara Hunter. Pimeduse kütkes

Sellest on nüüd möödas üle kahe aasta, kui viimati kirjutasin. Olen vahepeal väga palju raamatuid läbi lugenud, aga mul lihtsalt ei olnud sellist tunnet, et peaksin saadud elamusi avalikult jagama. 

Eile käisin taas raamatukogus ja sealne töötaja ütles, et oleks ju tore, kui jälle kirjutama hakkaksin. Nii ma siis otsustasin, et kui kellelgi minu kirjutistest abi võiks olla, siis miks ma ei peaks seda tegema. Pealegi - olen viimasel ajal toonud koju raamatuid, mille olen juba läbi lugenud, aga ma lihtsalt ei mäleta seda. Loodetavasti ei viita see minu vanusele. Igatahes üritan edaspidi rohkem või vähem põhjalikult talletada kõik, mille läbi loen. Ilmsel on mu sulg veidi roostes ja jutt konarlik, aga küllap praktika aitab. Arenemine ei ole ju keelatud.

Head krimkat iseloomustab see, et sa lihtsalt ei saa seda käest panna enne, kui kõik on läbi loetud. Nii selle raamatuga juhtuski. Eilne päev möödus selle looga, paljud igapäevased asjad said tagaplaanile lükatud. Ja mis siis? Täna on uus päev ja iga asi saab tehtud. Aga ma pean ette vaatama, et kohe hommikul uue raamatu järele ei haara, sest nii võin jälle kogu päevaks lõksu kinni jääda. 

Cara Hunter üllatab põneva süžeega. Lugu ise tundub esmapilgul lihtne, aga mida edasi, seda imelikumaks asjad muuvad. Vangistus ei ole äkki enam vangistus, ohver on samaaegselt ohver ja kelm, ilus muutub korraga inetuks. Aga see kõik tuleb välja alles päris lõpus. Ja just see teebki lugemise nauditavaks. Tihtipeale on juba raamatu keskel võimalik aimata, kes on kurikael ja kes ohver. Selle loo lõpplahendusele ei viita aga mitte miski. Tegelastel on - nagu ikka - oma peidetud saladused, aga need on nii peidus, et neile jälile saada on pea võimatu. 

Lugu saab alguse sellest, et ühe maja keldrist leitakse lapsega tüdruk. Mõlemad on elus, aga väga halvas seisus. Asja hakkab uurima inspektor Adam Fawley. Mõni aasta varem on naabruskonnast kaduma läinud noor naisajakirjanik, nüüd püütakse kahe juhtumi vahele seoseid luua. Uurimine läbib mitmeid pöördeid: mitmel korral on tunne, et juhtum on lahendatud, aga siis pöördub kõik jälle pea peale ja asi algab taas otsast.

Hunter on loonud mitmeid värvikaid tegelaskujusid: seniilne ropendav vanamees, tubli ja armastav lapsehoidja, kes tegelikult ei olegi nii tubli ja armastav, ennasttäis politseikomissar, inspektori abikaasa, kes kogu loo vältel on justkui tagaplaanil, aga annab siiski otsustava vihje...

Olen lugenud ka Cara Hunteri teist raamatut "Nad ei leia sind iial..." ja võiksin seda iseloomustada üsna sarnaselt: mitte miski ei ole selge seni, kuni lugu on lõpuni loetud. Lood ise on täiesti erinevad ja ei eelda, et neid mõlemaid peaks tingimata lugema, et asjadest aru saada. Aga mõlemat ühendab äärmiselt peen ja teravmeelne lähenemine. 

Niisiis hoiatus krimkasõpradele: kui selle raamatu kätte võtate, lükake kõrvale kõik muud plaanid. Ja mis siis?