Erin Falconer. Kuidas saada asjad tehtud

 

Mu öökapil on reeglina vähemalt kaks raamatut: hommiku- ja õhturaamat. Hommikuraamat on see, mis aitab mul endasse vaadata ja õppida olema parem mina. Õhturaamat on põgenemiseks - et välja saada päeva askeldustest, kasutades selleks kellegi teise lugu. Minu jaoks ei ole vahet, kas reisida või siseneda kellegi teise loosse, korraks siit ära saab ikkagi. 

See siin on hommikuraamat. Olen mõnikord kuulnud inimesi põlglikult ütlevat: "eneseabiraamat". Ja mis selles halba on? Mida halba on selles, kui inimene tahab leida üles paremaid külgi iseendas ja neid arendada? Mis selles halba on, kui inimene tahab oma sünni ja surma vahelist aega võimalikult rahuldustpakkuvalt ja tähenduslikult veeta? Järgnev ei ole minu mõte, aga olen sellega täielikult nõus: kui inimene eitab arengut, siis on ta tegelikult surnud, lihtsalt ta surm on veel ametlikult vormistamata. 

Ma ei liigitaks sedasorti raamatuid halbadeks ja headeks. See sõltub pigem sellest, mida lugejal hetkel vaja on. Igast raamatust leiab midagi, mida õppida. Kõik sõltub ainult hoiakust, millega raamat kätte võtta. Tihtipeale juhtub nende raamatutega nii, et erinevatel aegadel lugedes leiad sealt täiesti erinevaid asju. On inimesi, kes "teavad kõike". Minu jaoks on need inimesed mürgised ja ma hoian neist eemale, kui võimalik. Ja kui ei ole võimalik, siis panen peas mõne laulu mängima ja lasen neil tark edasi olla. Ja on inimesi, kes teavad, et nad ei tea. Need inimesed on uudishimulikud. Ja uudishimu on omadus, mille säilitamine vanuse kasvades on järjest keerulisem, seda tuleb teadlikult teha.

See raamat on suunatud  naistele, juba kaanelt võib seda lugeda. Tegelikult ei peaks ka mehed selle lugemist kartma, sest probleemid, millele autor ühte võimalikku lahendust pakub, on naistel ja meestel sarnased. Me tunneme end ülekoormatuna. Kogu aeg on mingid asjad vaja ära teha. Need asjad kuhjuvad ja painavad peas ning ei lase meil elu vabalt võtta. Ja nende kuhjunud asjade koorma all tunneme ennast ebatäiuslikuna. Kogu aeg on tunne, et ma ei ole piisavalt hea. Nii me siis rabame ja ei saa justkui midagi asjalikku tehtud. Ja kui saamegi, siis sellest ikkagi ei piisa. Ja kogu selle rabelemise käigus unustame selle, kes me ise tegelikult oleme. 

Autor otsib lahendust ja pakub siin lugejale iseenda kogemust. Loomulikult on iseendaga hakkama saamiseks erinevaid võimalusi, see siin on lihtsalt üks paljudest. Ta alustabki lähtepunkti leidmisest: kes ma PÄRISELT olen (mitte mida teised arvavad, et ma olen) ja mida ma PÄRISELT tahan (mitte mida teised tahavad, et ma tahaks). Ilma neile küsimustele vastamata ei ole mõtet edasi minna, sest alguspunkti ei ole paika pandud. Terve peatüki ulatuses kirjutab ta need küsimused sügavamalt lahti. Iga peatüki lõpus on harjutused, mida tasuks läbi kirjutada (just kirjutada, mitte lihtsalt mõelda!). Mitte sellepärast, et head hinnet saada, vaid ikka iseenda jaoks. Ja neile küsimustele ausate vastuste leidmiseks tasuks mõnda aega peegli ees seista ja endale sügavalt silma vaadata. Kõige raskem on lõpetada iseendale valetamine.

Edasi liigub raamat samm-sammult. Kõigepealt tuleb leida üle kolm kõige olulisemat eesmärki iseenda jaoks. See on vajalik, et pilt oleks selge. Ja edasi on lihtne: sa saad valida oma tegevusi vastavalt sellele, kas need täidavad sinu eesmärke või mitte. Teoorias on see lihtne, aga väga keeruline on ülesandeid delegeerida ja öelda "ei". Ometi tuleb ka seda osata. Muidugi ainult siis, kui elu peaeesmärk ei ole kõigile meeldida. Raamat sisaldab väga vahvaid näpunäiteid selle kohta, kuidas hoida oma joont ja pühenduda ainult iseenda asjale. Paradoksaalsel kombel jätkub meid selliselt toimides palju rohkem ka teiste jaoks. 

Erinevad peatükid algavad lugudega autori elust, mis kõnekalt illustreerivad käsitletavat teemat. Raamatu nael on lugu puhkusest, milles autor kirjeldab seda, kuidas ta oli unustanud, mismoodi päriselt puhata. Usun, et nii mõnigi tunneb selles loos ära iseenda. Igal juhul leiab siit igaüks midagi.